Kas süda on ümmargune?

Peale Anjunast ärakolimist saab meie uueks koduks Small Vagatori rand. Elame ca 3 eurot öö maksvas rannabungalos ja meie onnikese ukselt avaneb maaliline vaade alla rannale, aga ometi tekib igatsus Anjuna hipiliku aura järgi. Anjunas oma kuulmekiled hea muusikaga ära hellitanud, oleme ühel päeval Vagatoris kohvikus lõunatades sunnitud kuulama Enrique Iglesiase plaati - ja see peaaegu et rikub meie päeva. Nii ei saa see edasi kesta! Ühesõnaga, lahendus on lihtne ja kiire - me kolime jälle ära.

Päev varem oleme taas sisse marssinud sellesse vingesse rannabaari, kus nädalake varem totaalses "blackout" kottpimedusest tulles end esimest korda inglikestena ilmutasime. Our Shacki'ks ristitud baari püsielanikele on sellel nii suur mõju, et omanik Richie pakub meile elamiseks oma maja ja suurema osa oma ajast veedame nüüd Our Shackis parimat muusikat ja vahvaimat seltskonda nautides.

Richie

Meie senise rändurielu suurepäraseima perekonna moodustavad Richie, kes näeb välja, justkui oleks Johnny Depp'i ja Slash'i parimad omadused ühte hõrku kokteili kokku kummutatud ja Chino, kelle India ja Itaalia võrgutajarahva geenid moodustavad kokku killer-kombinatsiooni.

Chino tantsib suurepäraselt - tema perfektne paljas treenitud ülakeha ja alati sädemeid pilduvad mustad silmad võidavad tähelepanu hetkega ka siis, kui teda rahvamass ümbritseb - teda on lihtsalt võimatu mitte märgata. Oma ilust ka ise piisavalt teadlik, on Chino parajalt nii edev, et kui see kõhtu täidaks, võiksime jaanipäevani kapsasupidieedil olla, aga kõige selle juures on ta äärmiselt heasüdamlik, armas ja mõnusa huumorimeelega kaaslane, nii et me anname talle ta nõrkused andeks. Ilusa mehe needus - ei möödu vist ühtegi päeva, mil me mõnda järjekordset naisterahvast end Chinole kaela riputamas ei näeks. Ühel õhtul on Chino sellest jahtimisest nii tüdinenud, et isegi ta alati kavalad silmad lõpetavad väsinult sädemekeste pildumise.

Chino. Dancing.

Igatahes on loodus mõlema mehe loomise päeval ülevoolavalt heas tujus olnud ja sellises suurepärases seltskonnas veedame me nüüd oma aega. Kirsiks kompotile meid tuuakse, viiakse ja hoolitsetakse meie heaolu eest kõikvõimalikul moel. Ilmselt tõmbas kuradike oma päevikusse meie pattude kohta plusse ja miinuseid ning tegi arvepidamisel saatusliku vea - üks pluss sai kogemata rohkem ja meid saadeti paradiisi puhkama. Üsna pea on enamik baari põhikundedest saanud heaks tuttavaks ja päevad mööduvad mõnusas seltskonnas linnutiivul. Öösiti pidutseme Our Shackis parima progressiivse muusika järgi, mida Richie vend ja teised head DJ-d väsimatult mängivad.

Ühel heal päeval keelab Goa valitsus lähenevate valimiste tõttu kogu Goal järgmiseks kuuks ajaks aga pidutsemise, mis tähendab seda, et peale kella ühteteist ei tohi baarid enam alkoholi müüa ja muusikat mängida ning ka köhida võib ilmselt vaid valitsuse loal. Politsei kontrollib igapäevaselt ja keelust üleastujaid ootab ees karm karistus. Edaspidi pidutseme me peale komandanditunni saabumist pimeduses ja alkohol voolab meie pokaalikestesse leti alt.

Ühel õhtul politsei tulebki. Tähtsa olemisega komissariga saadetakse läbirääkimisi pidama Richie Bollywoodi staarist vend ja kantakse ette parim šampanja - kuigi iseenesest ei oleks seda enam vajagi. Politseihärra kõver nägu reedab, et tema teele on ette jäänud teisigi rannabaare, kus klaasike või rohkem manustatud on. Bollywoodi staariga kohtumise ja šampanja mõju on kõikvõimas - heas tujus politseionu viibutab sõrme ja käsib muusika vaikemaks panna. Üsna pea peale tema lahkumist tõusevad aga detsibillid taas märkamatult taevasse.

Mässumeelsust keelu vastu on mujalgi. Legendaarsel igalaupäevasel hipiturul ei taha viimane bänd kuidagi esinemist õigel ajal lõpetada, mistõttu turu haldajad lülitavad välja valgustuse. Aga muusika ei lakka - reggaetrummid põrisevad üha kiiremini ja kiiremini ning tants kuuvalguses võtab woodoopeo kuju. "F... the police!", karjub bändi ilmselgelt lesbiline maooriverega lauljatar mikrofoni ja pühendab viimase armastuslaulu minule. Ja flirdib minuga hiljem nii häbitult, et kui ma juhtumisi lootusetu hetero ei oleks, siis oleksin ilmselt tänaseks päevaks bändis groupiesugemetega pillikandja.

Moskvalanna Kristina, kes Chino pärast aru on kaotanud ja ta tähelepanu saavutamiseks kõigeks valmis on, on Chino külmusest aga nii löödud, et kisub õhtu lõppedes oma mustast kunstparukast karvu välja, naerab hauataguse häälega ja väidab, et ta on nõid, kes oskab armuwoodood. Ilmselgelt on Chino seepeale veel külmem kui Antarktika jäämägi ja minul hakkab Kristinast tagantjärele pisut kahjugi.

Sest juba järgmisel päeval kalliks saanud inimestega hüvasti jättes ja ühte tuttavat paari musti särasilmi taksoaknast kaugenemas nähes mõistan - ei ole vahet, et oled kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, inimesed ja suhted on ühesugused igal pool.
Mõni ihaldab kedagi, kes teda ei ihalda. Mõni kardab armuda ja haiget saada. Mõni petab, kuigi tal on sellest kaotada rohkem, kui võita. Mõni loodab, isegi teadmata, mida. Mõni lugu lõppeb enne, kui õieti alatagi jõuab. Mõni võtab kedagi südamesse, kuigi ei tohiks. Ja mõni saab alles viimasel hetkel aru, kui väga kedagi igatsema jääb.

Black moon dancing. Öösiti kõik koerad on hundid.

Meist on saanud tõelised öösitikondajad. Komberdame Terjega pilkases pimeduses hädise taskulambivalguse toel ranna ühest otsast teise kodu poole. Kui Bagal saatis meid öösel koduteel kassisuurune rott, kes ustavalt me kõrval kalpsas, siis Anjunas komistame pimeduses magava lehma otsa. Terje astub oma paljaste varvastega lehmasita sisse ja saab õnnelikuks - hommikul leiab ta pea samast kohast 600 ruupiat. 

Anjuna beachile kolides elame me rannaäärse agulislummi ühes kõige äärepoolsemas majas. Maja taga on tühermaa, kuhu öösiti kogunevad kõik küla koerad ja võtavad üles selliseid mitmehäälseid ulgumiskaanoneid, et ka kõige ehtsam hallivatimees isegi ei usuks, et tegu pole tema suguvelledega. Ja kurat seda teab, ehk ongi.

Goal pensionipõlve pidav vanem Saksa härra räägib, et tuleb igal aastal talvituma just Indiasse, sest Tai talle ei meeldi lokkava seksiäri tõttu, Indias aga seksturism puudub.  Tõsi ta on: kui Kagu-Aasias jäi igal tänavanurgal silma mõni paks valge vanamees noore kohaliku näitsiku võrgus siplemas, siis Indias on seksiteenuste müümine märkamatuks jäänud. Aga pole pahedest prii Indiagi.

Meie Anjuna kodust kulgeb teekond randa läbi veidi slummistunud agulihoovide, ja alati, kui seda läbime, kostub igal nurgal saladuslik sosin: “hašššh, hašššh…”. Kohalik müügimees ei väsi meid tervitades korduvalt küsimast, kas just täna pole soovi hašisit osta. Kui kuuleb, et ka seekord ei ole, siis järgneb lootusrikas “Coke? Heroin?” Mi-da-gi-gi?

Anjunas suitsetab, tõmbab või manustab tõepoolest  vist igaüks midagi ja magus kanepilõhn hõljub kõikjal. “Haha, you must do something”, naerab vana Šoti hipi Gary, kui meile mõned head plaadid müüb ja annab kauba peale mingi musta väikese nätsutaolise junni, millega meie midagi peale hakata ei oska ja mille me esimesel tänavanurgal külakoertele nosimiseks viskame.

Väidetavalt on just Anjuna rannas 60-ndatel ja 70-ndatel, kui hipid siinsete palmide all kanda kinnitasid ja seksrevolutsiooni/-evolutsiooni käigus segavaks osutunud hilbud seljast viskasid, ära tarbitud rohkem LSD-d, kui kusagil mujal maailmas. Legendaarsest ajastust pärit narkotont on visa hingega ning tema vari ei ole Goalt (ja tegelikult kogu Indiast, kuigi vaevalt et seda mujal just Goa hipide süüks saab panna) kadunud seniajani. 

Eks oma osa narkootikumide levikul on kindlasti ka muusikal ja peokultuuril. Anjuna – see on psühhedeelse muusika paradiis. Psühhedeelse ja goa trance’i kuulamine selge peaga ei anna aga kindlasti sama efekti, kui kõikide nende helinüansside tajumine mingit ainet manustanuna.

Anjuna rannas toimub igal õhtul mõni selline pidu. Selleks ajaks sulguvad kõik teised kohad ning kogu rand koguneb pidutsema ranna ühte klubisse. Ühel õhtul on pidu Shiva Valley’s – legendaarses Anjuna klubis, kuhu läbi aegade on mängima tulnud vaid parimad DJ-d üle kogu maailma. Shiva Valley pidu on “must go” üritus. “Today is party in Shiva Valley”, räägib paljasjalgne kepiga hall, vähemalt 70-aastane vanamees, keda külakeses kohtame, ja tormab päkkade välkudes Anjuna ranna suunas, kus Shiva Valley asub.

Anjuna trance’ipidudel ei ole mitte midagi ühist Eesti samalaadsete pidudega. Siin ei pidutse krillis silmadega purjus alaealised, keda turvamehed ohjeldama peavad ja kes peo lõpuks ise ka enam aru ei saa, kus on, või mis toimus.  Anjuna ranna  trance’ipeod on ilmselt kõige erilisemad, mida minu silm on näinud – ja seda ei annagi sõnadega kirjeldada, seda peab ise kogema ja nägema. 

Lihtsa majasisese klubiosa ette on kottpimedasse randa maha laotatud bambusmatikesed, millel iga mattkonna eest hoolitseb oma kohalik India memmeke, kes väsinud peolistele kaasasoleval väikesel pannikesel ja lõkkel omletti küpsetab ja chai´d (Indiapärane piimaga tee) keedab.  Parimad DJ-d mängivad parimat trance’i ja õhk on kanepisuitsust magus isegi vaatamata sellele, et rannatuul selle minema puhumiseks oma suure panuse annab.

60-ndates aastates Šoti hipi Gary, kes ennastunustavalt hommikuni tantsib, varem külakeses kohatud paljasjalgne kepiga vanamees, indialased, aafriklased, eurooplased, ameeriklased -sajad erinevad huvitavad ja eri vanuses inimesed ühes taktis kottpimedas sõbralikult koos kulgemas. Täielikus pimeduses vaid üksikute tulukeste kumas, kogu seda eriskummalist seltskonda vaadates ja trance’i lakkamatut biiti kuklas tundes kannab see kõik sind ühel hetkel kuhugi teise reaalsusesse.

Meie matikesele istub ühtäkki koos meiega teed jooma seltskond, kes näeb kõige piltlikumalt kirjeldades välja justkui tegelaskujud maailmalõpujärgsest filmist “Waterworld” – juhul, kui maailm eksisteeriks peale veeuputust edasi ja Noa laevas oleks selle ainukesena üle elanud nemad, kanep ja trance-muusika. Nad on ilusad, lausa veatult huvitavad ja nende kummalisi kostüüme võiks lummatult tunde jõllitada.

Sama äkki, kui need eriskummalised tegelased kottpimedusest eikuskilt ilmuvad, nad ka järsku teadmata suunas kaovad. Kus nad end päeval peidavad, või kas üldse reaalsed inimhinged on, ei tea.  Ehk ongi tegu eriliste huntinimestega, kes end Musta Kuu ööl libahuntidena ilmutavad, et ennastunustavalt koos inimestega tantsida ja hommiku saabudes tavalisteks külakoerteks tagasi moonduvad. Nagu need, kes meie akna taga öösiti tundide kaupa huntide moodi uluvad.

* Allolevatel piltidel ei ole mingit seost narkokultuuriga, või kui, siis vaid natukene :P Lihtsalt see suitsetamise seeria kukkus vahvalt kunstiline välja :)

Kadumine psühhedeelsesse muusikaparadiisi

Baga beachil elamise teise päeva õhtuks saab meil sellest kohast lõplikult villand. Ja ilmselt ei saa meid ka selles süüdistada, sest keskmine Baga külastaja on Dolce & Cabbana T-särgiga jõmm-venelane, rannabaarides möllab valdavalt venekeelne kräpp-disko ning kohalikud kaupmehed tervitavad valget turisti esmalt venekeelse lausega. Et mitte tunduda rahvustevahelise vaenu õhutajana - mul ei ole midagi ei venelaste ega ühegi teise rahvuse vastu ja toredaid inimesi on tore kohata igast rahvusest, olgu või eestlased :P Aga minnes Indiasse otsima Indiale omast, ei taha kuidagi leppida sellega, et leiad eest Vene-Hindu Vabariigi. Pealegi oleme Goal ideega leida üles möödunud aegade hipihõng. Bagal elades jääb aga arusaamatuks, kus kõik need vinged hipiinimesed, keda hipiturul lademetes näha võib, ennast siis peidavad. Niisiis kolime ümber 10 km eemal asuvasse kunagisse hipiajastu peamisesse koduranda Anjunasse ja tunneme mõlemad kohe esimesel õhtul, et selle koha atmosfääris on mingi müstiline aura. Teise päeva õhtuks saame aru, miks. Asi on muusikas.

Anjunas ei ole halba muusikat. Jalutame hommikul rannas ja astume esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse laisalt hommikukohvi jooma, kui kuuleme taustaks suurepärast ambient-muusikat. Meie uudishimu peale juhatatakse meid kõrvallauas istuva Londoni DJ Johni juurde, kes Goale pooleks aastaks DJ-tööd tegema on sõitnud. John ei ole kade - ilma küsimatagi põletab ta meile sealsamas samasuguse plaadi. Kui kedagi sedalaadi muusika huvitab, siis artistiks on Solar Spectrum, kes pidavat olema eri stiilide geenius - ambiendist rajuma psühhedeelse trance'ini. Meie kuulsime täna seda softimat poolt ja uskuge mind - parimat helitausta annab rannas istudes oma hommikukohvi juurde soovida.

Õhtul jalutame rannas ja jääme rannakaljudele pimeduses lainete loksumist kuulama. Taustaks on selja taga asuvast kohvikust kostev suurepärane muusika - mida kauem kuulad, seda rohkem ta endaga kaasa viib. Lõpuks tunned, et hoolimata sellest, et su ümber on teisigi inimesi, oled vaid sina ja muusika. See kasvab su sees lainete loksumise taktis, et siis taas rahuneda. Šotimaalt pärit umbes kuuekümnendates hipi Gary soovitab meile sealsamas mitut head plaati.

Järgmise päeva õhtul istume järgmises rannakohvikus ja vaatame päikeseloojangut taas kord suurepärase ambient muusika saatel, mida on miksitud indiakeelse vokaaliga. Ilmselt ei mõju see mitte kusagil mujal nii, nagu siin - aga antud ajal ja kohas on see lähedal täiuslikkusele.

Ühel õhtul otsustame minna peole. Ikkagi pühapäev ju, ja pühapäeviti lõõgastus isegi Vanajumal, peale seda kui kuue varasema päevaga käki kokku keeranud oli. Eelmisel õhtul kohatud kohalik Chino on maininud, et pühapäeval on pidu Little Vagator nimelises rannas. Mõeldud-tehtud, sinna me suundumegi! Aga oma tantsukingade (või siinses kontekstis pigem paljaste päkkade) kulutamiseni pääsemine ei ole nii lihtne, kui pealtnäha võiks arvata.

Kaval taksojuht on programmeeritud viima rumalaid valgeid naisi vaid ilmselt oma lehmalellepojale kuuluvasse ööklubisse ning teatab jonnakalt, et seal, kuhu meie minna tahame "is no party tonight". Aga "there is no party tonight" ka kohas, kuhu ta meid toonud on, ja nii seisamegi ühtäkki koos kolme lehma ja nelja vasikaga klubi ees, kus mitte midagi ei toimu ja mis on piisavalt kõrvalises kohas, et niisama minema jalutada. Lollid ja järjekindlad ei jäta aga jonni. Nui neljaks, viieks või kuueks, aga Vagator beachile peame pääsema!

Ka järgmine taksojuht üritab meid järjekindlalt viia oma sõbra klubisse. Meie aga nõuame sama järjekindlalt Vagator beachile saamist. Lõpuks mees ärritub, hakkab kätega vehkima ja veab meid pimeduses asuva lagunenud trepi jalamile, mis mäe otsast alla randa suundub. "You see blackout, total blackout! Nobody is there, nobody!", karjub mees. "Yeees....", venitame meie, "but still, how we can go there?".

Taksojuht jõllitab meid mõistmatult, arvetes ilmselt, et meie näol on tegu kahe enesetaputuristiga, sajatab meid mõttes kõikide teadaolevate vandesõnadega ja tõenäoliselt annaks meile kiireima ja valutuima suitsiidiakti sooritamiseks kohe laetud relva ja kolm kuuli (juhuks, kui me kohe esimesel korral sihtmärki tabama ei peaks), kui need tal vaid kaasas juhtuks olema. Kuna relva ja kuule ei ole, läheb mees kergema vastupanu teed ja sõidab kummivilinal minema, nii et minuti pärast meenutab tema olemasolu vaid tolmupilv, mis keset tühermaad üles kerkib. Nii me seal omapäi seisame - selja taga pimedus ja ees tundmatus. Kas minna tagasi või edasi?

Alt rannast kostub muusikat, aga sinna saamiseks tuleb ette võtta teekond pimeduses käänulisel ja laguneval sügavikku suunduval trepil. Mustavas pimeduses ei ole ka näha, kui pikk teekond langust ees ootaks. Meri aga tundub loksuvat siinsamas ja muusika kostub endiselt.

Justkui postimüügikataloogist tellitult ilmub aga meie selja taha juhuslik kohalik mööduja Jack, kel samuti suund alla randa. Tema toel sinna komberdamegi. Little Vagator on väike lahesopp kaljude vahel ja muusika mängib vaid ühes kohas. Niipea, kui pimeduses rannabaari astume, võtab justkui noore Adonise välimusega omanik Richie meid vastu kui kõige ammuoodatumaid külalisi. Selgub, et terve päeva kestnud raju rannapidu oli just öö hakul lõppenud ja baari on järele jäänud vaid Richie, tema DJ-st vend, kaunismees Chino ja Marilyn Monroe noorema õe välimusega ja vähemalt sama staariliku ellusuhtumisega moskvalanna Kristina.

Sel õhtul on pimedusest ilmunud kahele eestimaisele inglile kõik joogid baari kulul ja Richie DJ-st vend mängib vaatamata sellele, et terve päev pidu selja taga on, viimastele baarikülalistele viis lisatundi DJ-sette, mis teeks au igale parimale Londoni alternatiivmuusikaklubile. Kord muutub muusika kiiremaks ja psühhedeelsemaks trance'iks, et siis taas rahuneda lainete taktis house'i ja spirituali peale. Ja see kõik sobib kaljuseinte vahelisse lahesoppi justkui parima rätsepa õmmeldud ülikond. Anjuna ja Vagatori imeline aura peitub imelises muusikas.

Ainult printsess Kristina pirtsutab sel õhtul, kuulab kaasavõetud I-pad'ist Justin Timberlake'i ning laulab kõvasti ja valesti Justinile kaasa.

Hippies are alive!

Mõista, mõista, mis rahvusest on maailma kõige ilusamad hipid?
Ei, mitte vabameelsed ja pisut boheemlaslikud hispaanlased või britid, nagu esimese hooga arvata võiks. Ega ka mitte prantslased, austraallased või ameeriklased. Vaid üllatus, üllatus - maailma kõige ilusamad hipid on... venelased. Sekka muidugi ka teiste rahvuste värvikirevat kompotti, aga üldpildis võib öelda, et Goa hipikultuur elab edasi venelastes, kes on siin lausa täiuslikkuseni kaunid. Ning laupäevaõhtuti tulevad kõik need huvitavad ja kummalised ennast näitama Arpora ööturule.

Saša annab sellise hooga gaasi, et väikese valge kohe-kohe koostlaguneva minibussi kumm kiunatab all ja rüüpab roolis olles rummi. "Driving Russian style!", naerab ta ise. Andrey istub kõrval ja loeb sohvrile nähtamatut kaarti. See tandem moodustab kokku parema kombinatsiooni, kui kohalikud taksojuhid - Moskva liiklusseadused (või pigem ilmselt seadusetused) on venelaste sõiduoskustele oma tugeva panuse andnud. Ja seda läheb siin vaja - lisaks pidevalt teel komberdvatele koertele, lehmadele, ilma ühegi valgusallikata tontinimestele ja -liiklusvahenditele on India liiklus vasakpoolne ning seega keskmisele eestlasele alguses üsna harjumatu. Saša ja Andrey on Moskva venelased, kes nagu paljud teised nende rahvuskaaslased on Goale puhkama ja pidutsema sõitnud ning kohe Goale saabumise esimesel õhtul võtavad nad meid oma ja nende sõprade kaitsva (vahel isegi liigagi kaitsva) tiiva alla. Nüüd topivad nad meid valge bussi tahapingile vallatute kurvide taktis ringi põrkama ja sõit Arpora nimelise linna ööturule algab.

Nagu ööturul ringi vaadates joonis 1.1 kinnitab, siis hipid ei kadunud koos oma ajastu lõppemisega, vaid on uutes generatsioonides ja väljundites ilmunud sel õhtul tõelisesse new-age hipiparadiisi. New-age hipi ei ole suvalistest hilpudest kokkuklopsitud muretu lillelaps, ja isegi, kui new-age hipide riietus tundub suvaline, siis tegelikult harmoneerub iga detail teisega lausa valatult. Sekka mõned autentsed vanakooli-hipid, kes ilmselt 60-st saati Goalt lahkunud ei ole ja tõenäoliselt elavad siiani koduks oleva ranna kolmanda puu all. Sellist ilusate inimeste kontsentratsiooni pole samal ajal ja samas kohas vähemalt minul varem näha õnnestunud, nii et esimesed hetked jõllitame Terjega kogu seda vaatemängu lummatult. Millised riided ja aksessuaarid! Milline šikk hooletus erinevate stiilide kokkusobitamisel, mis lõpptulemusena moodustab hämmastava ja detailideni viimistletud terviklikkuse. 

Õhtu lõpetuseks tantsime turu kõrval tantsuplatsil sumeda suvetaeva all Goa-trance'i ja deep house'i saatel koos kõikide nende sadade inimestega varaste hommikutundideni. Hippies are still alive!