Black moon dancing. Öösiti kõik koerad on hundid.

Meist on saanud tõelised öösitikondajad. Komberdame Terjega pilkases pimeduses hädise taskulambivalguse toel ranna ühest otsast teise kodu poole. Kui Bagal saatis meid öösel koduteel kassisuurune rott, kes ustavalt me kõrval kalpsas, siis Anjunas komistame pimeduses magava lehma otsa. Terje astub oma paljaste varvastega lehmasita sisse ja saab õnnelikuks - hommikul leiab ta pea samast kohast 600 ruupiat. 

Anjuna beachile kolides elame me rannaäärse agulislummi ühes kõige äärepoolsemas majas. Maja taga on tühermaa, kuhu öösiti kogunevad kõik küla koerad ja võtavad üles selliseid mitmehäälseid ulgumiskaanoneid, et ka kõige ehtsam hallivatimees isegi ei usuks, et tegu pole tema suguvelledega. Ja kurat seda teab, ehk ongi.

Goal pensionipõlve pidav vanem Saksa härra räägib, et tuleb igal aastal talvituma just Indiasse, sest Tai talle ei meeldi lokkava seksiäri tõttu, Indias aga seksturism puudub.  Tõsi ta on: kui Kagu-Aasias jäi igal tänavanurgal silma mõni paks valge vanamees noore kohaliku näitsiku võrgus siplemas, siis Indias on seksiteenuste müümine märkamatuks jäänud. Aga pole pahedest prii Indiagi.

Meie Anjuna kodust kulgeb teekond randa läbi veidi slummistunud agulihoovide, ja alati, kui seda läbime, kostub igal nurgal saladuslik sosin: “hašššh, hašššh…”. Kohalik müügimees ei väsi meid tervitades korduvalt küsimast, kas just täna pole soovi hašisit osta. Kui kuuleb, et ka seekord ei ole, siis järgneb lootusrikas “Coke? Heroin?” Mi-da-gi-gi?

Anjunas suitsetab, tõmbab või manustab tõepoolest  vist igaüks midagi ja magus kanepilõhn hõljub kõikjal. “Haha, you must do something”, naerab vana Šoti hipi Gary, kui meile mõned head plaadid müüb ja annab kauba peale mingi musta väikese nätsutaolise junni, millega meie midagi peale hakata ei oska ja mille me esimesel tänavanurgal külakoertele nosimiseks viskame.

Väidetavalt on just Anjuna rannas 60-ndatel ja 70-ndatel, kui hipid siinsete palmide all kanda kinnitasid ja seksrevolutsiooni/-evolutsiooni käigus segavaks osutunud hilbud seljast viskasid, ära tarbitud rohkem LSD-d, kui kusagil mujal maailmas. Legendaarsest ajastust pärit narkotont on visa hingega ning tema vari ei ole Goalt (ja tegelikult kogu Indiast, kuigi vaevalt et seda mujal just Goa hipide süüks saab panna) kadunud seniajani. 

Eks oma osa narkootikumide levikul on kindlasti ka muusikal ja peokultuuril. Anjuna – see on psühhedeelse muusika paradiis. Psühhedeelse ja goa trance’i kuulamine selge peaga ei anna aga kindlasti sama efekti, kui kõikide nende helinüansside tajumine mingit ainet manustanuna.

Anjuna rannas toimub igal õhtul mõni selline pidu. Selleks ajaks sulguvad kõik teised kohad ning kogu rand koguneb pidutsema ranna ühte klubisse. Ühel õhtul on pidu Shiva Valley’s – legendaarses Anjuna klubis, kuhu läbi aegade on mängima tulnud vaid parimad DJ-d üle kogu maailma. Shiva Valley pidu on “must go” üritus. “Today is party in Shiva Valley”, räägib paljasjalgne kepiga hall, vähemalt 70-aastane vanamees, keda külakeses kohtame, ja tormab päkkade välkudes Anjuna ranna suunas, kus Shiva Valley asub.

Anjuna trance’ipidudel ei ole mitte midagi ühist Eesti samalaadsete pidudega. Siin ei pidutse krillis silmadega purjus alaealised, keda turvamehed ohjeldama peavad ja kes peo lõpuks ise ka enam aru ei saa, kus on, või mis toimus.  Anjuna ranna  trance’ipeod on ilmselt kõige erilisemad, mida minu silm on näinud – ja seda ei annagi sõnadega kirjeldada, seda peab ise kogema ja nägema. 

Lihtsa majasisese klubiosa ette on kottpimedasse randa maha laotatud bambusmatikesed, millel iga mattkonna eest hoolitseb oma kohalik India memmeke, kes väsinud peolistele kaasasoleval väikesel pannikesel ja lõkkel omletti küpsetab ja chai´d (Indiapärane piimaga tee) keedab.  Parimad DJ-d mängivad parimat trance’i ja õhk on kanepisuitsust magus isegi vaatamata sellele, et rannatuul selle minema puhumiseks oma suure panuse annab.

60-ndates aastates Šoti hipi Gary, kes ennastunustavalt hommikuni tantsib, varem külakeses kohatud paljasjalgne kepiga vanamees, indialased, aafriklased, eurooplased, ameeriklased -sajad erinevad huvitavad ja eri vanuses inimesed ühes taktis kottpimedas sõbralikult koos kulgemas. Täielikus pimeduses vaid üksikute tulukeste kumas, kogu seda eriskummalist seltskonda vaadates ja trance’i lakkamatut biiti kuklas tundes kannab see kõik sind ühel hetkel kuhugi teise reaalsusesse.

Meie matikesele istub ühtäkki koos meiega teed jooma seltskond, kes näeb kõige piltlikumalt kirjeldades välja justkui tegelaskujud maailmalõpujärgsest filmist “Waterworld” – juhul, kui maailm eksisteeriks peale veeuputust edasi ja Noa laevas oleks selle ainukesena üle elanud nemad, kanep ja trance-muusika. Nad on ilusad, lausa veatult huvitavad ja nende kummalisi kostüüme võiks lummatult tunde jõllitada.

Sama äkki, kui need eriskummalised tegelased kottpimedusest eikuskilt ilmuvad, nad ka järsku teadmata suunas kaovad. Kus nad end päeval peidavad, või kas üldse reaalsed inimhinged on, ei tea.  Ehk ongi tegu eriliste huntinimestega, kes end Musta Kuu ööl libahuntidena ilmutavad, et ennastunustavalt koos inimestega tantsida ja hommiku saabudes tavalisteks külakoerteks tagasi moonduvad. Nagu need, kes meie akna taga öösiti tundide kaupa huntide moodi uluvad.

* Allolevatel piltidel ei ole mingit seost narkokultuuriga, või kui, siis vaid natukene :P Lihtsalt see suitsetamise seeria kukkus vahvalt kunstiline välja :)