25 märts, 2013

Maa, kus ühelgi sõidukil pole suunatulesid

Sõidame Triinuga mingi taksot meenutava asjaga läbi pimeda džungli 40 km sõpradele külla. Ajame peaaegu et alla kaks teel paarituvat koera, mõned lehma- ja vesipühvlitekarjad, ühe põdra ja paar elevanti. Turvavöödest ei teata siin midagi ja me hoiame pöidlaid, et sõidu lõpuks vähemalt rattad või rool alles jääks. Põrkame tagapingil ringi nagu kaks väikest kummipalli, pea kopsab pidevalt autolakke ja näeme kurja vaeva, et meie vahel istuv veinipudel tervena kohale toimetada. Poole sõidu pealt ei pea me enam vastu - nööbime veini lahti ja võtame julgestust. Ilma on liiga hirmus. 

Ma ei harju lõunamaise liiklusega päriselt vist kunagi. Minu organiseeritud peakesse ei mahu, kuidas saab sellises igast suunast suvaliselt tormavate sõidukite, teel koperdavate inimeste ja loomade virrvarris üldse edukalt punktist A punkti B jõuda. Aga saab.

Sri Lanka liiklus on mõnevõrra parem kui Indias. Sellist sõitu, nagu meile Terjega Indias Varanasis tehti, ei annagi muidugi suurt millegagi ületada. Me rikšajuht tormas hullu pilk silmis otse kõige suurema liikluskeerise sisse, igast suunast sööstsid meie poole rikšad, autod, bussid, mootorrattad, kogu selle kaose vahel koperdasid süüdimatult ringi pühad lehmad, ja rikšajuht rammis kõike ja kõiki, mis teele ette jäi. Mida ei andnud rammida, sellest sõitsime lihtsalt pikema jututa üle. Pidevalt kukkusid välja meie reisikohvrid, mida siis mööda tänavat taga ajada tuli ja me ise hoidsime hammastega kinni igast rippuvast jupist ja pidemest, millest vähegi kinni hoida sai, et mitte kohvitega koos maha pudeneda: Lõpuks maksime hullule juhile heldelt tippi, peaasi et ruttu koos kõikide oma armsate jäsemetega ühes tükis minema pääseda.

Sri Lankal on hullu rikšajuhi stiili üle võtnud liinibussid. Me sõidame Matarasse bussiga, mille juht on kõige ehtsam rullnokk - koolutatud nokatsiga mütsilotu kuklas ja gaas pidevalt põhjas. Kihutame ülerahvastatud tiheda liiklusega asulasisesel teel, kus kiiruspiirang on 40 km/h enamuse ajast poole kiiremini, kiirendame ja pidurdame nii, et pidevalt kukume tahapoole või on nina vastu esiklaasi lömmis, alustame möödasõite kõige võimatumates pimedates kurvides, kihutame võidu teise liinibussiga kitsukesel teel, kus vastu sõidab mitmeid muid sõidukeid. Kogu see hullumeelne kihutamine ei takista aga bussijuhti järgmises peatuses aega maha võtmast ja lihtsalt peatuses seismast - jõudsime vist liiga kiiresti kohale ja nüüd tuleb ülejääk parajaks teha. Et siis peatusest väljudes taas gaas põhja suruda ja järgmises kurvis möödasõitu alustada.

Aga kohale me jõuame. Alati.

"No me lihtsalt arvestame liikluses üksteisega," ütleb Prashan, üks pilootidest, kui ta meid kindlal käel läbi pealinna Colombo võimatute liikluskeeriste sõidutab. Mehele, kes igapäevaselt juhib suuri reisilennukeid, on ühe tühise sõiduautoga hakkama saamine muidugi nagu pesukausis vannipardikese ujutamine.
Aga vaatamata sellele, et sri-lankalastel on liikluses silmad-kõrvad tõesti igal pool ja plekimõlkimisest puudub enamasti vaid mõni napp millimeeter, saab statistika järgi liikluses surma igapäevaselt vähemalt kuus inimest.  

Kuna liiklus on pehmelt öeldes närvekõditav, siis otsustame lõunast ranniku äärest ülespoole sisemaale Kandysse sõita rongiga. "Muidugi minge rongiga! Väga mugav ja vaated on imeilusad!", soovitavad kohalikud.

Unawatunast Kandysse viiv rong on veidi parem kui Indias. No nii murdosa võrra. Istmetega lausa. Ainult et kõik need istmed on hõivatud, rong on puupüsti täis ja järgmised viis tundi veedame me vahekoridori põrandal meestepeldiku ukse ees maas istudes. Ukse vahelt immitseb uriini ja laest tilgub kaela mingi ollus, mille osas ma vähemalt siiralt loodan, et ehk on tegu vaid veega. Kindel muidugi pole. Aknast paistvatest ilusatest vaadetest ei tea me midagi, sest olen viimased paar tundi jõllitanud peldikuukse vahelt voolavat niret, lootes et see mu plätustatud varbaid liiga ära ei leota.

Selline nurka pandud lapse kombel istumine on samas muidugi üsna mediteeriv - jõuan sõidu jooksul ära mõelda kõik oma mõtted, mis peas on, ja kui need otsa saavad, siis lausa uusigi juurde mõelda.

Viimased neli tundi saame sõita vabanenud istmetel. Minu kõrval seisab üks kohalik meesterahvas, kes oma kätt mulle pidevalt lagipähe toetab, pidades just seda kõige paremaks reisimisviisiks.

Jälgin silmanurgast pingi all tegutsevaid hiidprussakaid, kes maas vedeleva tšillikauna leiavad ja seda ahnelt järama asuvad. Leidmata endas sel hetkel üles budistlikku armastus - ja sallivusmeelt, demonstreerin ühe liiga tüütuks kippuva isendi suhtes oma parimaid karatevõtteid talle kannaga kuklasse astudes. Ja pälvin hetk hiljem selle teo eest vagunitäie rahva halvakspaneva pilgu, justkui oleks siinsamas nende silme all toimunud kõik Holocausti õudused ja mina olen nende peaorganisaator. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar