Ranuka, kohalik hotelli- ja rannaklubi omanik, kellega mõned nädalad varem Unawatunas kohtusime ja kes meid oma kaitsva tiiva alla võtab, pakib meid ühel õhtul oma rolleri peale. Nii me - mina kaks bongotrummi kummagi kaenla all, Triin lihtsalt taga lehvimas - kusagile pimedusse sõidamegi. Ranuka tahab meile tutvustada Sri Lanka kodupidusid, kus põrisevad bongod ja kõlavad kohalikud laulud. Kellegi tagaaias me lõpuks maandumegi. Seitse poissi istuvad ümber laua, kõigil ühesugused näod ees, valged hambad justkui pärlid tumedas näos säramas, vaatavad meid, sügavad häbelikult kubet ja naeratavad ebalevalt. Ühele poistest surutakse bongo jalgevahele, poiss on esialgu küll kohmetu ja ei julge rütmi üles võtta... aga kui see tuleb, põrisevad öises kuumuses bongod, poisid laulavad üheskoos kui inglikoor ja õõtsutavad end rütmi taktis kaasa. Kaks eestlast, va tuntud laulu- ja tantsurahva esindajad, istuvad kui tukunuiad ja ei oska sri-lankalaste laulu- ja rütmioskusele suurt midagi vastu panna.
Seekordne lugu on pilguheit Sri Lanka pidutsemise, pahede ja glamuurimaailma, mis lennutab meid kodukootud tuhkatriinudena otse ahju tagant kulla ja karra keskele, kus tõllad ei moondugi südaöö saabudes tagasi kõrvitsateks.
Minu lemmikkohaks Sri Lankal saab Unawatuna - olgugi, et rannaala näitab kahjuks kangesti juba liigse moderniseerumise märke, on rannast väljapoole jääval osal olemas oma karakter, see müstiline miski. Nagu Anjunal Indias Goal. Randa viivad kitsad tänavakesed, millel toimuvat elu saan oma "kodu"trepil istudes jälgida. Viirukilõhn hõljub õhus ja meie peatuspaiga lähedal on mungaklooster, kust varahommikuti kostab munkade hüpnotiseerivat palvelaulu. Päikeseloojangus muudavad tänavad oma värve kõikidesse varjunditesse ja valguse mäng on imeilus. Kohakese atmosfäär on nii zen, et ma võiks siia jäädagi, see on minu koht ja ma tunnen seda iga oma ihurakuga.
Vahepeal ringi seigelnud, satume Unawatunasse teist korda 30 km eemal asuvast Mirissa rannast. Meid toob siia väike tuk-tukijuht, kelle Kirbuks ristime, ja kes tunniajase teekonna jooksul valgetesse "madam"´idesse nii kiinduda jõuab, et peame teda lausa rahaga taga ajama, et ta algselt kokkulepitud sõidutasu meie käest vastu võtaks.
Legendi järgi on Unawatuna müstiline koht, mida aeg-ajalt tavatsevad külastada erinevad ebamaised olendid - jumalad ja deemonid - ja ega legend vist väga ei eksigi. Pimeduse saabudes muutub Unawatuna rand paheliseks peoparadiisiks (või siis pigem põrguks), kus päeval ontliku rannarestoranina tegutsenud koht moondub klubihooneks, milles sajad paljasjalgsed mustad ja valged kehad muusika saatel väänlevad, vägijooke ja (ilmselt ka) kangemaid meelemürke pruugivad.
Sri Lankat külastav keskmine turist tundub olema Saksa gei - igatahes jääb rannas inimesi vaadeldes geide kontsentratsioon tugevalt silma. Ilmselt ka tänu sellele on kohalik seksiäri üles ehitatud beachboyde süsteemile. Beachboy on noor moedändi, tavaliselt hea välimusega ja edevalt riietuv-käituv kohalik mees, kes räägib umbes 7-8 erinevas keeles, aga ainult seda juttu, mille ta varem pähe tuupinud on. Teemavälistes vestlustes saab keeleoskus otsa. Beachboydel on aga head kontaktid kohalike tähtsate ärimeestega ja tänu sellele kasutavad võõramaalased neid sageli ka oma äritegevuses kontaktivahendajatena. Muul ajal osutab beachboy sihtotstarbelisi teenuseid nii naistele, kui mõni vanem daam end reisil olles üksikuna tunneb ja piisavalt ostujõuline on, aga enamasti gei-meestele. Tõepoolest, nii mõnigi kord jääb rannabaarides istudes silma geipaarike, kes hommiku saabudes koos oma isikliku rannapoisiga koju suundub või mõni vanem, paksem ja rikkam valge härrasmees, kes klubi tantsupõrandal lausa kahte beachboyd ringi vurritab.
Väike Kirp, kes meid oma tuktukiga Mirissast Unawatunasse sõidutas, on tulnud õhtul klubisse oma südamedaame otsima ja kui me talle väga tähelepanu pöörata ei viitsi, istub ta nagu truu kutsikas klubi teises otsas ja jälgib meid üksisilmi. Iga kord, kui olen hetkeks kuskile üksi jäänud, püüab Kirp külje alla pugeda, ja kuigi ma pole ise ka just teab mis hiidnaine Kreonta, pean ma olema ülimalt ettevaatlik, et pisikesele mehikesele mitte peale astuda ja teda ära lömastada, kui ta end jälle ootamatult mu selja taha nihverdanud on. Ja Kirbul ei jää muud üle, kui oma tõrjutus odavasse rummi uputada.
Üldiselt ongi Sri Lanka noorel lihtsal maapoisil kombeks end pidutsedes pildituks tõmmata. Ning seejärel ujuma minna. Klubijärgne suplus on lausa rahvuskomme, seda teevad kõik kohalikud, kuigi tegemist on ookeaniga ja selle lained on võimsad. Ühel ööl ongi kuri karjas - joomasena ujuma läinud noor mees jääb lainetesse ja hommikul on päevitajate vahele rannatoolile tõstetud vaid tema elutu valgete linadega kaetud maine keha. Mälestusteenistus peetakse otse rannal lõõskava päikese all ja kõige lõpuks kukub sealsamas kokku hukkunu ema, keda omakorda tükk aega turgutama peab.
Teiste jaoks läheb läheb elu rannas edasi vanaviisi, pimedus saabub igal õhtul uuesti ja ühes sellega kuumad rütmid ja hedonistlik-hukatav elustiil.
Aga raskem on alles ees. De jure küll mitteametlikku, kuid de facto pealinnaks olevasse Colombosse jõudes saame aru, et me alahindasime Colombot, oh, kuidas alahindasime. Minu ettekujutlustes pidi Colombo olema midagi Kambodža pealinna Phnom Penhi sarnast - selline kulunud ja kohati ligadi-logadi linn. Aga Colombo on tegelikkuses kaasaegne ilus ja puhas suurlinn, mis ometi mõjub väga kodusena. Ja siia on kogunenud ilmselgelt Sri Lanka kõige rikkamad, ilusamad ja edukamad.
Me teeme tiigrihüppe oma ahjutagusest urkast ja odava kohaliku rummiga vürtsitatud rannapidudelt sära ning glamuuri maailma ja tunneme end kui Tuhkatriinud, kellele on jalga surutud imekombel õige suurusega kuldsed jalavarjud. Kui veel nädalapäevad tagasi elasime Unawatunas ühe umbkeelse vanamemme pisikeses odavas askeetlikus külalistetoas, mis oli nii suur (või siis pigem väike), et seal peale voodi rohkem vaba põrandapinda ei olnudki ning sedagi piskut tuli jagada armee sipelgate ja tarakanidega, siis nüüd kõlgutame muretult jalgu kallites kohvikutes, lauad katavad end ise, 150-eurosed šampused voolavad ojadena ning pidudele viivad ja koju sõidutavad meid erinevad palgatud autojuhtidega luksusautod. Afterpartyd toimuvad 4-kordsetes eramajades, kus on nii palju tube, et näeme kurja vaeva, et seal mitte ära eksida ja mille allkorrusel vuristavad ringi isiklikud teenijad.
Kes maksab? Ma ei tea, mu rahakott on juba viimaseid päevi kuskil koti alumises põhjas ja seda pole olnud põhjust välja võtta, ning ma tunnen, kuidas minus tõstab pead väike parasiit. Inimestega tutvuda on imelihtne - sa lihtsalt jääd üldiselt vaid kohalikest meestest koosnevas linnas silma ja nendele rikastele ja ilusatele on suurimaks heameeleks su meelelahutusliku elu eest hoolitsemine enda õlule võtta.
Veel viimasel päeval viib Chanaka (Colombo ühe kõige rikkama firma omanik ja igati sümpaatne ning tark meesterahvas) meid hüvastijätuks sööma kallisse luksrestorani, peab ise korraks tööasjus ära käima, aga tellib meile lauad looka toitu ja šampust ning annab kelneritele karmi käsu jälgida, kui meil millestki vähegi puudus peaks tekkima. Puudust ei teki - kõik on siin linnas kogu aeg olemas, kõik on juba organiseeritud ning tellitud, ja kõike on ilmselgelt liiga palju.
Meil on lennuki väljumiseni aega napp tunnike, asjad on pakkimata ja asuvad kurat-teab-kus külalistemajas teises linna ääres, me ise istume ikka veel restoranis, kulistame šampust ja oleme jälle täis nagu tarakanid. Või mis jälle, pigem ikka veel.
Ma olen paradiisiõunast liiga suure tüki hammustanud ja see kipub mulle kurku kinni jääma.
"Oh jumal hoidku, Triin," oigan ma, "palun tee midagi, et siit hedonistlikust põrgust pääseda. Ma ei jaksa enam puhata."
See on ilmselge. Me vajame hädasti puhkust oma puhkusest.
Seekordne lugu on pilguheit Sri Lanka pidutsemise, pahede ja glamuurimaailma, mis lennutab meid kodukootud tuhkatriinudena otse ahju tagant kulla ja karra keskele, kus tõllad ei moondugi südaöö saabudes tagasi kõrvitsateks.
Minu lemmikkohaks Sri Lankal saab Unawatuna - olgugi, et rannaala näitab kahjuks kangesti juba liigse moderniseerumise märke, on rannast väljapoole jääval osal olemas oma karakter, see müstiline miski. Nagu Anjunal Indias Goal. Randa viivad kitsad tänavakesed, millel toimuvat elu saan oma "kodu"trepil istudes jälgida. Viirukilõhn hõljub õhus ja meie peatuspaiga lähedal on mungaklooster, kust varahommikuti kostab munkade hüpnotiseerivat palvelaulu. Päikeseloojangus muudavad tänavad oma värve kõikidesse varjunditesse ja valguse mäng on imeilus. Kohakese atmosfäär on nii zen, et ma võiks siia jäädagi, see on minu koht ja ma tunnen seda iga oma ihurakuga.
Vahepeal ringi seigelnud, satume Unawatunasse teist korda 30 km eemal asuvast Mirissa rannast. Meid toob siia väike tuk-tukijuht, kelle Kirbuks ristime, ja kes tunniajase teekonna jooksul valgetesse "madam"´idesse nii kiinduda jõuab, et peame teda lausa rahaga taga ajama, et ta algselt kokkulepitud sõidutasu meie käest vastu võtaks.
Legendi järgi on Unawatuna müstiline koht, mida aeg-ajalt tavatsevad külastada erinevad ebamaised olendid - jumalad ja deemonid - ja ega legend vist väga ei eksigi. Pimeduse saabudes muutub Unawatuna rand paheliseks peoparadiisiks (või siis pigem põrguks), kus päeval ontliku rannarestoranina tegutsenud koht moondub klubihooneks, milles sajad paljasjalgsed mustad ja valged kehad muusika saatel väänlevad, vägijooke ja (ilmselt ka) kangemaid meelemürke pruugivad.
Sri Lankat külastav keskmine turist tundub olema Saksa gei - igatahes jääb rannas inimesi vaadeldes geide kontsentratsioon tugevalt silma. Ilmselt ka tänu sellele on kohalik seksiäri üles ehitatud beachboyde süsteemile. Beachboy on noor moedändi, tavaliselt hea välimusega ja edevalt riietuv-käituv kohalik mees, kes räägib umbes 7-8 erinevas keeles, aga ainult seda juttu, mille ta varem pähe tuupinud on. Teemavälistes vestlustes saab keeleoskus otsa. Beachboydel on aga head kontaktid kohalike tähtsate ärimeestega ja tänu sellele kasutavad võõramaalased neid sageli ka oma äritegevuses kontaktivahendajatena. Muul ajal osutab beachboy sihtotstarbelisi teenuseid nii naistele, kui mõni vanem daam end reisil olles üksikuna tunneb ja piisavalt ostujõuline on, aga enamasti gei-meestele. Tõepoolest, nii mõnigi kord jääb rannabaarides istudes silma geipaarike, kes hommiku saabudes koos oma isikliku rannapoisiga koju suundub või mõni vanem, paksem ja rikkam valge härrasmees, kes klubi tantsupõrandal lausa kahte beachboyd ringi vurritab.
Väike Kirp, kes meid oma tuktukiga Mirissast Unawatunasse sõidutas, on tulnud õhtul klubisse oma südamedaame otsima ja kui me talle väga tähelepanu pöörata ei viitsi, istub ta nagu truu kutsikas klubi teises otsas ja jälgib meid üksisilmi. Iga kord, kui olen hetkeks kuskile üksi jäänud, püüab Kirp külje alla pugeda, ja kuigi ma pole ise ka just teab mis hiidnaine Kreonta, pean ma olema ülimalt ettevaatlik, et pisikesele mehikesele mitte peale astuda ja teda ära lömastada, kui ta end jälle ootamatult mu selja taha nihverdanud on. Ja Kirbul ei jää muud üle, kui oma tõrjutus odavasse rummi uputada.
Üldiselt ongi Sri Lanka noorel lihtsal maapoisil kombeks end pidutsedes pildituks tõmmata. Ning seejärel ujuma minna. Klubijärgne suplus on lausa rahvuskomme, seda teevad kõik kohalikud, kuigi tegemist on ookeaniga ja selle lained on võimsad. Ühel ööl ongi kuri karjas - joomasena ujuma läinud noor mees jääb lainetesse ja hommikul on päevitajate vahele rannatoolile tõstetud vaid tema elutu valgete linadega kaetud maine keha. Mälestusteenistus peetakse otse rannal lõõskava päikese all ja kõige lõpuks kukub sealsamas kokku hukkunu ema, keda omakorda tükk aega turgutama peab.
Teiste jaoks läheb läheb elu rannas edasi vanaviisi, pimedus saabub igal õhtul uuesti ja ühes sellega kuumad rütmid ja hedonistlik-hukatav elustiil.
Aga raskem on alles ees. De jure küll mitteametlikku, kuid de facto pealinnaks olevasse Colombosse jõudes saame aru, et me alahindasime Colombot, oh, kuidas alahindasime. Minu ettekujutlustes pidi Colombo olema midagi Kambodža pealinna Phnom Penhi sarnast - selline kulunud ja kohati ligadi-logadi linn. Aga Colombo on tegelikkuses kaasaegne ilus ja puhas suurlinn, mis ometi mõjub väga kodusena. Ja siia on kogunenud ilmselgelt Sri Lanka kõige rikkamad, ilusamad ja edukamad.
Me teeme tiigrihüppe oma ahjutagusest urkast ja odava kohaliku rummiga vürtsitatud rannapidudelt sära ning glamuuri maailma ja tunneme end kui Tuhkatriinud, kellele on jalga surutud imekombel õige suurusega kuldsed jalavarjud. Kui veel nädalapäevad tagasi elasime Unawatunas ühe umbkeelse vanamemme pisikeses odavas askeetlikus külalistetoas, mis oli nii suur (või siis pigem väike), et seal peale voodi rohkem vaba põrandapinda ei olnudki ning sedagi piskut tuli jagada armee sipelgate ja tarakanidega, siis nüüd kõlgutame muretult jalgu kallites kohvikutes, lauad katavad end ise, 150-eurosed šampused voolavad ojadena ning pidudele viivad ja koju sõidutavad meid erinevad palgatud autojuhtidega luksusautod. Afterpartyd toimuvad 4-kordsetes eramajades, kus on nii palju tube, et näeme kurja vaeva, et seal mitte ära eksida ja mille allkorrusel vuristavad ringi isiklikud teenijad.
Kes maksab? Ma ei tea, mu rahakott on juba viimaseid päevi kuskil koti alumises põhjas ja seda pole olnud põhjust välja võtta, ning ma tunnen, kuidas minus tõstab pead väike parasiit. Inimestega tutvuda on imelihtne - sa lihtsalt jääd üldiselt vaid kohalikest meestest koosnevas linnas silma ja nendele rikastele ja ilusatele on suurimaks heameeleks su meelelahutusliku elu eest hoolitsemine enda õlule võtta.
Veel viimasel päeval viib Chanaka (Colombo ühe kõige rikkama firma omanik ja igati sümpaatne ning tark meesterahvas) meid hüvastijätuks sööma kallisse luksrestorani, peab ise korraks tööasjus ära käima, aga tellib meile lauad looka toitu ja šampust ning annab kelneritele karmi käsu jälgida, kui meil millestki vähegi puudus peaks tekkima. Puudust ei teki - kõik on siin linnas kogu aeg olemas, kõik on juba organiseeritud ning tellitud, ja kõike on ilmselgelt liiga palju.
Meil on lennuki väljumiseni aega napp tunnike, asjad on pakkimata ja asuvad kurat-teab-kus külalistemajas teises linna ääres, me ise istume ikka veel restoranis, kulistame šampust ja oleme jälle täis nagu tarakanid. Või mis jälle, pigem ikka veel.
Ma olen paradiisiõunast liiga suure tüki hammustanud ja see kipub mulle kurku kinni jääma.
"Oh jumal hoidku, Triin," oigan ma, "palun tee midagi, et siit hedonistlikust põrgust pääseda. Ma ei jaksa enam puhata."
See on ilmselge. Me vajame hädasti puhkust oma puhkusest.
Väga mõnusalt kirjutad :) !
VastaKustutaSeda on tore kuulda, aitäh! :)
VastaKustuta