Gena, Potsataja ja kõik ülejäänud ehk eksootika India raudteel

Delhist Varanasisse ja sealt tagasi Delhisse sõidame rongiga. "Oo, rongisõit - milline nostalgia!", mõtlete teie "restoranvagun, Žiguli-õlu, salaatik ja naerunäoga viinerid, tärgeldatud valged voodilinad ning nägus vagunisaatja, keda kannika peale patsutada". "Haa! Mitte midagi sellist!" teame meie. Igatahes mitte siin, Indias.

Kui keeruline saab olla rongipileti ostmine? Eks ole, tundub, et mitte väga - lähed vaid rongijaama vastavasse kassasse, lööd viis kopkat letti ja sõidad helesinise vaguniga kaugele, kaugele... Jah, aga mitte Indias.

Teisel katsel leiame rongijaamast üles koha, kust mitteindialased rongipileteid osta saavad. Esimesel korral lõppes katse meie ajutegevuse hetkelise rikke tõttu ühe agara reisiagendi büroos, kes meile uskumatu pakkumise tegi. Uskumatu - utoopiliselt kõrge hinna tõttu. Naersime ta välja ja teisel katsel oleme targemad.

Agara agendi büroost pääsenult kehastume turu-uuringu läbiviijateks ja küsitleme perroonil olevaid inimesi. Kõik viiskümmend küsitletut juhatavad meid erinevates suundades. Kahtlemata on rongipileti ostmiseks ka alati lihtsam moodus: broneerida see lihtlabaselt internetis, aga meie jaoks oleks see lahendus ilmselgelt liiga lihtne (lisaks pole meil enamasti internetti käepärast ja kuskile internetipunkti kolistama ei viitsi me ka hakata). Niisiis, me eelistame teha kõike katseeksituse meetodil ja mõnikord need katsed lõppevad kogemata kombel ka edukalt

Kukume pooljuhuslikult sisse tuppa, kus esmapilgul tundub toimuvat mingi kahtlase sekti järjekordne koosviibimine - toa keskel on mitu ringi äraootavate nägudega turiste ja nende ümber uued ringid turiste, kõrge leti taga istuvad tähtsa olemisega tähtsad mehed. Seisame kohmetute uute liikmetena ukse juures. Kui piisavalt kaua selliselt nõutu näoga seista, hakkavad sekti teised liikmed ulatama ülitähtsaid blankette, mis piinliku täpsusega täita tuleb. Seejärel istume saba lõppu oma järjekorda ootama, mil Tähtis Mees meile piletid broneerib.
"Olete te ikka kindlad, et "sleeper" vagunisse piletit tahate?", uurib Tähtis Mees veel kord umbusklikult üle oma prilliklaaside.Pärast saame aru, miks - "sleeperis" sõidavad üldiselt siiski vaid kohalikud, mõned säästuturistid ja vagunitäis priireisijatest prussakaid. Tärgeldatud linadest ja restoranvagunist pole keegi loomulikult undki näinud. Aga me oleme kindlad.

India rongijaamad on kaugel idüllilisusest. Öösiti on põrand paksult kaetud seal magavate inimestega,  jalutud, kätetud, deformeerunud kehadega kerjused roomavad nende keskel ja laulavad oma kurblikke kaebelaule. Perroonide vahed lausa kubisevad ringilippavatest rottidest - neid on mustmiljon. Rongijaama peldikus on sitt sõna otseses mõttes rembrandtlikus värvigammas ja kunstilise muretusega mööda põrandaid, seinu ja lagesid laiali pillutatud nii, et potti asendava auguni ei jõuagi.

Rongi saabumisaeg on loominguline - ehk et keegi ei tea päris täpselt, millal. Kuna täpset saabumisaega ei ole, ei jää see ka väga palju hiljaks. Potsatame oma naridele. India on meestemaailm, ja nii ka rongis - mehed, ainult mehed... ja kaks valget naist meie näol nende seas. Kolmekohaliselt vastasnarilt jõllitab meid kolm musta silmapaari. Härradel on rätid ümber pea ja põskede mähitud, justkui oleks neid hambavalu tabanud. Põnev on kõigil.

Sööme šokolaadi, kõlgutame üle nariääre jalgu ja teises käes oleva plätuga lööme muretult maha jultunud prussakaid, kes pidusöögist osa tahavad saada. Sagedusega paar prussakat per minut. Vagunitäis musti silmi jälgib iga me liigutust hinge kinni pidades.

Viilin küüsi. Naabervagunist hakatakse meie vagunisse korraldama elamusreise.

Mobiilid välguvad - julgemad tulevad poseerivad valgete naiste kõrval ise, arglikumaid lükkavad kaamera ette nende südikamad sõbrad ja sugulased. Läbi häguste mobiilifotode oleme ilmselt saanud kümnete India meeste kahtlase väärtusega unenägude peategelasteks.

Rongi tualett ei olegi nii hull, kui kartsin. WC-potti (see olekski liigne luksus!) asendava augu kõrval ilutseb küll kellegi üksik junn, aga ega ta hammusta ja selle kõrval on ju veel tükk tühja maad.

Tunnid mööduvad ja uni tuleb, aga just meie naride kohal asuv aken ei sulgu. Umbes 8-kraadise õhutemperatuuri juures on sissetuhisev tuul kohutavalt jäine ja me peame rongis viibima veel umbes 12 tundi.Võib-olla ka rohkem, sest Indias ei ole kunagi miski liiga kindel. Punnitame seda sulgeda nii meie kui mehed, appi võetakse suisa ajaleht, et akent kinni katta, aga tulemuseta. Kurdame vaguniülemale, kes kehitab muretult õlgu: "Jees, aken ei tööta jah, aga mis teha, nii on". Nuta või naera, aga miski ei muutu niikuinii - see ongi India. Seega, kuna kummalgi juhul midagi ei muutu, tasub nutmisele kuluv energia suunata mujale.

Vooderdan akna kinni oma kotiga nii hästi kui võimalik. Kuna tennised on jäänud Delhi raudteejaama pakihoidu, soojustan oma paljad varbad need käekotti toppides. Keeran endale ümber kõik kaasasolevad riided, mida ei ole palju - oleme otsustanud Terjega nädal aega primaatidena hakkama saada ja kaasa võtnud vaid hädavajaliku. Meisterdan vahetuspesust padja ja lõdisen niimoodi jäises vagunis kõval külmal alusel und oodates. Voodipesu ja tekke siin vagunis muidugi ei ole, meie oleme aga muretud lillelapsed päikeseküllaselt Goalt ja pole taibanud ka ise omale tekki kaasa võtta. Appi tuleb inimeste lahkus - vastasnari rätionul hakkab minust hale ja ta annetab mulle teki.Uue ja puha - ilmselt kodus ootavale naisele kingituseks mõeldud, aga nüüd mähkub sellesse tänutundega hoopis üks valge madam.

Öösel sikutab mind keegi varbast. Unesegasena ei saa ma aru, mida see mosleminaine minust tahab, aga ta hakkab rääkima selges eesti keeles ja kurdab, et tal on külm. Terje on endale samuti kõikvõimalikud hilbud selga ja rätiku pähe pannud ning näeb välja ehtsam moslem kui mõni moslem ise.

Moslemi-Terje poeb minu juurde ca 40 cm laiusele narile kaissu. Paari tunni pärast lepime kokku, et pöörame külge - seda saab teha vaid korraga või üldse mitte. Ja kuigi India toit meie dieedile just soodsalt mõjunud ei ole, siis siinkohal saab küll vaid süüdistada ronginari ergonoomilist sobimatust kahele inimesele.

Nii me seal üksteise embuses armsalt suigume - ühel sooja saamiseks rätt pähe seotud, nii et vaid silmad paistavad ja teisel varbad käekotti topitud. Iga kord, kui öösel kella vaatamiseks silmad avan, piilub mulle naabernarilt vastu kolm musta uudistavat silmapaari, kes valgete inglite und pingsalt valvavad.