Ja maailm on jälle natuke rohkem su kodu

Me oleme elusalt ja tervelt reisilt tagasi. Ärge küsige, kas oleme päevitunud ja puhanud - ei, meil ei olnud selleks aega ega märkimisväärset tahtmistki. Selle asemel tahtsime näha, teha ja tunda, olla teel. Rahaliselt pankrotistunud, aga teadmistelt ja hingelt oi kui palju jälle rikkamad.    

Üks minu rännukire tekkimisel olulist rolli mänginud inimene ütles mulle kord, et talle meeldib reisimise juures just "teel oleku" tunne. Näed ja koged iga päev uusi kohti ja inimesi, saad välja igapäevasest rutiinist. Nüüd käib tema juba mõnda aega omi radu, ja minul on omad käia, aga olen talle tänulik, et ta õpetas mind tegelikult reisima. Reisima nii, et sa ei planeeri, ei muretse, ei kohku tagasi ebamugavuste ees. Mis sest, et vahel oled väsinud, külmunud, räpane ja parema puudusel tuleb magada suvalises savannis, kus hüään öösel telgi taga huilgamas käib või külmetada koos prussakatega ronginaril. Tagantjärele on see kogemus, millele mõtled lõbusa muigega. Kui paljudest imelistest elamustest ja mälestustest oleksin ilma jäänud, kui ei oleks õppinud seda nautima. 

Ilmselt just tänu sellele hindan reisimise juures kõige rohkem teatud kaaluta oleku tunnet, kindlusetust ja teadmatust, mis juhtuma hakkab. Kui järele mõelda, siis paljud need hetked mu elust, kus tunnen iga ihurakuga, et "nüüd ma elan!", on olnud just mõnes sellises situatsioonis, kus lõpplahendus on veel ette teadmata, kus sa alles kõigud punkti a ja punkti b vahelises teadmatuses ja ootusärevuses. See on justkui terav adrenaliinisüst su mugavusega ärahellitatud meeltele. 

Olenevalt ööbimiskohast teed hiljemalt kella kümnest-üheteistkümnest- kaheteistkümnest check out´i ja oled peale seda kodutu. Kõlgutad eelmise õhtu koduks olnud koha ees oma pampudel istudes jalgu ja mõtled kuhu edasi minna. Kõik teed on sulle valla. Hoia vaid süda ja meeled avatud, usalda end elu kätte, ja seiklused leiavad ise su üles ning head plaanid ning inimesed tekivad su teele justkui iseenesest.

Seekordsel reisil saan reisimise tõelise tunde kätte alles peale esimest nädalat. Enne seda oleme olnud siiski suhteliselt paiksed, ja kodutunne tekib reisil olles ootamatult kiiresti - minu puhul näiteks kuskil kolmandaks päevaks. Siis on juba asjad ja kohad tuttavad, kodutänava inimesed teavad sind, ja sina neid. Harjumus ja kerge rutiin on jälle tekkinud, mida saab ravida edasi liikumisega. Pärast meie müstilise hipiauraga Anjuna-"kodust" ärakolimist ja paar päeva hiljem sinnakanti juhuslikult uuesti tagasisattumist on meil tunne, justkui oleks vanale armsale lapsepõlvemaale naasnud - iga tänavanurk on tuttav ja meenutab, mismoodi käsikobades kottpimedas öösiti kodu poole orienteerusime. Hiljem suudad vaid imestada, kuidas su iseenda tajud sulle käkki keeravad - need sündmused, mis olid vaid paar päeva tagasi, tunduvad justkui kaugest minevikust olema, ja veelgi varasemad on üldse mingist teisest elust pärit.

Uus päev, uued kohad, uued näod - inimesele, kes on muidu harjunud elama suhteliselt mugavat elu, tegema päevast päeva sarnaseid asju, on oma mugavustsoonist väljatulek teraapia, mõnikord ehk šokiteraapiagi. Ühel hetkel tunned sa, mis tähendab, kui sul ei ole kodu, turvalist nelja seina, mille vahele oled harjunud peituma ja oma tavalisi asju tegema. Oled täna siin, homme seal, ülehomme kurat-teab-kus... ja kummalisel kombel see ravib sind haigusest nimega "mugavus". Tänu sellele teed sa silmad lahti, ärkad justkui unest ning näed maailma kogu tema ilus, valus ja vastuoludes. Ja India ON vastuoluline, ehk kõige enam kõikidest nendest maadest, kus käinud olen.  

Näed muretut, lõbusat, päikeselist Goad ning vastukaaluks vaesust ja mustust Delhi agulitänavatel. Ühel päeval tantsid Goal koos parima muusika ja ilusate inimestega ja järgmisel seisad sõna otseses mõttes kahe sitahunniku vahel Varanasis, ja vaatad koos karja räbaldunud surijatega põletusmatusel hõõguvaid surnukehi. Tuletad meelde, mis tunne oli olla kodutuna külmal kõval ronginaril või mida tundsid, kui paljude väikeste kerjuslaste käed almust oodates sinu poole sirutusid... ning mõistad (taas kord, sest kahjuks see kipub ruttu ununema), et paljudel asjadel, mille pärast me oma soojades kodudes mugaval diivanil istudes pead valutame, ei ole tegelikult mitte mingit tähtsust. 

Tuletad meelde kõiki neid inimesi, kellega oma teel kohtusid - näiteks vana Šoti hipit Garyt, kes Anjunas elu naudib ja hommikuni ennastunustavalt trance´i järgi tantsib, oma koduaguli naabertänava poissi, kes imemaitsvaid kooke küpsetab ja ülihoolitsevalt oma väikest venda hoiab, pearätiga onu, kes sulle rongis oma teki andis, et sa kringliks ei külmuks... ning teda, istumas viimasel hommikul päikesekiirtes oma tsikli seljas, nahktagi hõlmad paljal kehal vallatult lahti ja ulakas säde mustades silmades. Ja kuigi sa tead, et sa ei kohtu nendega enam ilmselt kunagi, sest liiga erinevad on maailmad ning mõned hetked kuuluvad ja sobivadki just sinna, kust nad pärit on, siis oled tänulik, et teie teed korrakski ristusid. Elu on sulle jälle midagi õpetanud, avanud end sulle oma mitmetahulisuses ja vastuolulisuses. 

Sa oled targem, kogenum ja tolerantsem, kui enne. Sa tead jälle natuke rohkem, et elu on ka väljaspool rutiinseid koduseinu, ja vahel hoopis teistsugusem, kui oskad ette kujutada. Võta vaid julgus ja mine vaata, koge, näe ning jäta meelde! Usalda end seikluste hoolde ja elu ei pilla sind maha! Julge olla teel ja nautida seda, mida sulle pakutakse! 

Ühel hetkel sa mõistad, et oled jälle natuke rohkem maailma omaks saanud. Ja maailm on jälle natuke rohkem su kodu.