Labürinttänavates konnates jään sõna otseses mõttes lehma alla (sest üksteisest mööda lihtsalt ei mahu) ja päikeselisel päeval jõeääres jalutades avastame end järsku keset põletusmatuseid.
Varanasi on kahtlemata kõige kummalisemalt vastuolulisem linn, kus olen käinud. Linna põhielu on koondunud püha jõe Gangese äärsetele ghattidele - betoneeritud kaldapealsetele ja treppidele, mis alla jõe äärde suunduvad ning millel kogu elutegevus käib. Ghattideni viivad linnatänavad on nii kitsad, et tundub, justkui oleksid sattunud ringi kolama kellegi riidekappi, ja nii räpased, et iga meeter sellest on kaetud sõnniku, prügi ja beetlipähklite mälumisest tulenevate punaste süljelärakatega, mida kohalikud narkootilise ainena laialdaselt tarbivad. Tavaline vaatepilt on, et kõigepealt tulevad lehmad, kes siin igal pool ringi kondavad, ja jätavad endast maha oma sisemusest tulnud elutegevuse jääkproduktid, seejärel tulevad koerad, kes need ära söövad ja kõige lõpuks tulevad ahvid, rotid ja prussakad. Iga meeter Gangese ääres lehkab ja lõhnab iseäralikult, aga ometi - või just tänu sellele - on linna püha aura täiesti tuntavalt olemas. Siin sõna otseses mõttes tunneb spirituaalsust, mingi kõrgema jõu lakkamatut kohalolekut.
Saabume Varanasisse varahommikul, istume ühes ghatipealses katusekohvikus ja jälgime linna ärkamist. Päike tõuseb Gangese kohale ning puistab jõe ja linna üle kuldkollase valgusega. Keegi viib vastasmaja katusel läbi hommikust karastavat kümblust, keegi riputab katuseäärele kuivama pesu. Pärdikud vallatlevad ghatiäärsete majade rõdudel ja korraldavad pahandust. Kaks noort sadhut (pühamehed) lähevad mööda ja tervitavad meid naeratuse saatel "namaste" tervitusega.
Varanasi elanikkond koondab kokku kõik omapärased ja veel omapärasemad tegelased. Kui Goal olid viimase detailini lihvitud välimusega hipid, siis siia on kokku kogunenud sadu pühamehi sadhusid ehk babasid, kes näevad välja aborigeeni, ahvi, jõuluvana ja eelajaloolise kääbiku ristsugutise sarnased. Mõned neist kannavad oranže või punaseid jõuluvanakostüüme meenutavaid rõivaid, mõned on poolpaljad ja end usurituaalide mõjul halli tuhaga kokku määrinud, mõned kannavad endaga kaasas väikeseid kuradihargikesi. Lisaks lugematul arvul igas vanuses, soost ja väljanägemisega rääbakaid kerjuseid, kes end põhighattide treppidel ritta on võtnud ning möödujatelt almust ootavad.
Me elame Manikarnika ghatist kahe ghati ehk umbes 600 meetri kaugusel, ja kuigi põletusghatte on Gangese ääres teisigi, siis Manikarnika on neist kõige legendaarsem. Korraga põleb umbes 30-40 lõket, uusi surnuid kantakse juurde iga mõne minuti tagant ja päevas kremeeritakse ca 300-400 surnukeha. Kõik lõkked süüdatakse ühest emalõkkest võetud haluga - igavese tulega, mis pole kustunud juba aastasadu.
Saada põletatud Varanasi ghattidel lõõmavates lõketes on iga tõsimeelse uskliku eluunistus ja eesmärk. Läbi põletusprotsessi pääseb vaese patuse hing otse pühasse nirvaanasse ja seetõttu võtavad oma viimase maise teekonna Varanasisse ette lugematul hulgal haigeid, vanu, väeteid ja vaeseid. Põletusghatti ümbritsevad tahmunud akendeta tondilossid peidavad endas sadu vanu ja surmahaigeid. Nii need räbaldunud ja hallid kujud ghatil nartsude sees kükitavadki, oma tundi oodates ning senikaua, kuni surm veel saabuda ei suvatse, igatseva näoga lõketes põlevaid "õnnelikke" vaatavad.
Vaatame seda hindude jaoks nii püha ja õndsat, ent meile võõrast traditsiooni tummalt ja vastuoluliste tunnetega. Mingil hetkel ujub meile külje alla noormees, kes nagu hiljem selgub, on kohalik narkoparun ja kelle kuningriik asub siinsamas ghatti ümbritsevates tondilossides. Parun selgitab meile vaiksel häälel põletusmatuse traditsioone.
Kremeerimisel osalevad vaid meessoost surnu meessugulased - naised pole lubatud, sest neil on teatavasti kehv komme nutma hakata ning see häiriks kadunukese hinge nirvaanasse jõudmise teekonnal, lisaks kipuvad prouad oma kadunud mehele lõkkesse järgi hüppama - veel mitte väga kaua aega tagasi oli see lausa nende püha kohustus. Põletusmatuseid ei korraldata pühameestele (sest sadhud ei ole hinduismi kohaselt elavad hinged ja puhastumist ei vaja), lastele (sest nende nahk on kui lill, ja lilli Varanasis ei põletata - lilled pannakse koos küünaldega Gangesesse ujuma - ja tõepoolest, õhtupimeduses võib mööda Gangeset allavoolu ujumas näha sadu selliste müstiliste tulukeste kobaraid), leeprahaigeid (sest nende põletamisest tekib iseloomulik lõhn, mis tavalise surnukeha põletamisel ei teki - selleks kasutatakse spetsiaalset puitu, ja tõesti, mingit haisu kremeerimisel tunda küll ei ole), loomi (sest nad on jumalate erinevad kujud maa peal) ning lapseootel naisi. Kõik eelnimetatud seotakse kivi külge ja lastakse igavesele unele Gangese pühadesse voogudesse. Surnukehadel ei põle meestel rinnak ja naistel vaagnaluud kui luustiku kõige tugevamad, ning ka need uputatakse peale tuhast väljaõngitsemist Gangesesse. Püha jõgi sobib kõigeks - nii surnute matmiseks, laipade, loomade, pesu ja iseenda pesemiseks.
Narkoparun lõpetab ja pakub oma kuningriigi teenuseid, mis samuti, kuigi ehk veidi teist teed pidi, nirvaanasse viima peaksid.
Seisan mõne meetri kaugusel lõõmavast tombust, kes veel vaid vaevalt mõni päev tagasi on olnud keegi elav inimene, aga nüüd läbi tule puhastudes otse meie silme all igaveselt õndsaks saab, vaatan, kuidas ahned tulekeeled ta veel põlemata nägu ja koljut hammustavad, tunnen tule kuumust oma nahal... ja kuulan teise kõrvaga, kuidas narkoparun samal ajal meile oopiumi ja heroiini pakub.
What a wonderful world. Patt ja lunastus käsikäes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar