Millest mõtlevad rahutud hinged öösiti?

Naljakas, mismoodi inimene reisil olles muutub ja üsna ruttu kohalike oludega niivõrd kohaneb, et suurim kultuurišokk saabub hoopis mingil kummalisel vulkaanimaastikku meenutaval halli-musta-valgekirjul külmal kaugel maal nimega Eesti tagasi olles... Ühtäkki ei saa enam aru, kus või mis see normaalsus siis tegelikult on või kes või mida ikkagi siis lõppude lõpuks valesti teeb... Loen mina näiteks täna lehest, et Tallinna kesklinnast leiti elus kukk, lausa uudistelõik televiisorissegi sellest tehtud... ja ei taipa mõhkugi, miks kurat ei võiks kukk kesklinnas elada, kui mitme pika nädala vältel oled harjunud hommikusöögilauas istuma koos mõne kana, kuke ja lugematu arvu sipelgatega. Vaid korra kergitasin Phnom Penhi kohvikus istudes kulmu, kui elevant ukse tagant mööda jalutas (üldiselt Kambodžas elevante siiski linnades ei ole), aga mõni keset südalinna jalutav lehma - või lambakari ei saanud enam isegi kulmukergituse vääriliseks. Vaba maa, las jalutavad.

Ühtäkki harjud sa üdini kõikide alguses ebatavaliste ja teistmoodi tundunud asjadega, kasvõi näiteks sellega, et su voodikaaslaseks on kaisukaru asemel küll minisuuruses, aga täiesti elav ja ehtne väike geko. Kui paljudel teist on olnud oma isiklik kaisugeko?

Või et ajal, mil Eesti uus liiklusseadus keelab isegi auto tagaistmel last süles hoida, sõidetakse Aasias kogu suguvõsaga ühe väikese mopeedi peal: lapsed, kes juba kaela kannavad, ripuvad omal jõul lenkstangi või pakiraami küljes, need kes veel kaela ei kanna, võetakse üks kummagi käe alla sülle ja nii nad seal vanemate kaenla all mopeedi seljas rapuvad. Ei mingit kiivrit, turvahällist rääkimata.

Veel enam - lõpuks oled omandanud hullumeelse liiklusega sõidutee, kus mitte midagi reeglipärast ei ole peale selle, et reegleid ei ole, ületamise sellise vilumusega, et ei karda isegi Saigoni kõige liiklustihedamas kohas igast erinevast suunast su poole tormavate rollerite, rataste, tuktukide, autode ja muude sõiduvahendite vahel silmagi pilgutamata tänavale astuda. Nipp on selles, et kui juba oled teele astunud, siis ei tohi tagasi pöörduda või mingeid äkilisi liigutusi teha - tuleb rahulikult edasi kulgeda, kas või kinnisilmi, kui muidu liiga hirmus on. Enamasti arvestatakse sinuga, kohandatakse oma kiirus vastavaks või tehakse möödapõige, ning otsa tavaliselt ei sõideta... Kes on kordki sattunud sõitma tipptunnil tuktukiga Kambodža pealinna Phnom Penhi liikluses, kus kogu mäng käib millimeetrite peale, aga avariisid enamasti ei juhtu, jääbki mõistatama, kuidas ometi nad seda küll teevad - seejuures endast välja minemata, vaikselt, rahulikult... Kui Eestis oleks päevagi sellist liiklust, oleks kõik kindlustusfirmad hiljemalt samaks õhtuks pankrotis, juhtide keskmise sõrme luud selle üles - alla liigutamisest mõranenud ja kogu elanikkond kohustuslikule viharavile saadetud.

Saigoni hullumeelne liiklus.
Aga ega Phnom Penhi tänavapiltki sellele alla ei jää.

Eriti kiiresti harjud sa sellega, et Aasias käivad kõik asjad Aasia aja järgi - kui midagi ei juhtu täpselt õigel kellaajal, siis ära muretse: küll see asi varem või hiljem juhtub. Või siis veidi hiljem. Manjaana, homme on ka päev! Ehk ongi hoopis eurooplased imelikud, et ei oska hetke nautida ja iga tühja - tähja pärast liigselt tõmblevad ning lõpuks suurest stressist maohaavad saavad.

Ju on neid asju Aasias teisigi, mille tõttu korduvalt ja korduvalt oma tagasilennupileti "ära kaotada" kavatsesin ja mille tõttu kodus tagasi olles mõtlen: aga kas me ise teeme siis õigesti? Või kuidas see õigesti üldse olema peaks? Ja veel enam: tahan ma siin üldse olla?

Tegelikult sain alles viimasel õhtul, pisarad kurgus, tuktukiga Phnom Penhis lennujaama poole sõites aru, KUI suure tüki oma südamest tegelikult sinna maha jätan. Kõik need eksootilised lõhnad, soojus, toredad inimesed, kes sind kõrvalt tuktukist algul vargsi piidlevad, kuni aina soojemalt ja soojemalt naeratama hakkavad, mis lõppeb enamasti sellega, et lehvitate kogu perekonnaga üksteisele vastastikku ja saadate õhusuudlusi. Või kingivad väikesed marakratid häbelikult sulle järvest nopitud vesiroosid. Või saad päevas lihtsalt sadu ja sadu imetlevaid pilke ja sooje naeratusi, nii et tahes tahtmata isegi endal suu kõrvuni vead. Oleks ma arst, ma kirjutaks stressi ravimiseks kõigile rohtude asemel paar nädalat kohustuslikus korras Kambodzhat.

Kambodžas saab paljusid asju veel tasuta, lihtsalt selle eest, et see on lihtne ja loomulik. Elu on veel elu, mitte elust ei ole saanud äri - ja see ongi Kambodža kõige tugevam trump naabrite ees. Ilmselgelt on vaid aja küsimus, millal läänemaailma võlu ja valu ka Khmeerimaa endasse mässib ja naeratused rahaks ümber konverteeritakse. Juba praegu on iga khmeeriplika suur unistus abielluda valge rikka mehega, ja ega khmeeripoisidki võlgu ei jää - nagu kohalik tuktukijuht tunnistas, siis on levinud mõtteviis: no money, no honey! Ehk et kui khmeeripoisil pole piisavalt raha, et oma südamedaami kätt paluda, sebib viimane end hoopiski valge mehe käevangu ja ei jää khmeeripoistelgi muud üle, kui aina rohkem ja rohkem valge ihu järele keelt limpsama hakata.

Siiski on Kambodžas veel praegu alles palju ehedat, siirast ja head, ning mul on hea meel, et just sinna, mitte näiteks liigselt kommertslikku Taisse läksin. Ja kuigi ühest küljest tahaks sellele armsale maale ning paljukannatanud rahvale vaid kõige paremat, et nende elu areneks ja muutuks, siis teisest küljest on veidi kahjugi, kui see nii läheb - Kambodža on seesama äge Kambodža just sellepärast, kes ta praegu on - kaootiline ja korrapäratu ning veel lapselikult siiras. Tahtsin Kambodžasse minna juba umbes 7 aastat tagasi, aga igale poole mujale sattusin, kuid mitte sinna - tagantjärele mõeldes võib - olla hea ongi. Ehk ei oleks meil aastaid tagasi sellist erilist suhet tekkinud, nagu nüüd, sest ju oli aeg minu jaoks just praegu õige. Ma armastasin teda hetkest, kui esimesel õhtul läbi tuktukki sissepritsiva paduvihma lennujaamast linna sõitsime, armastasin veel rohkem, kui õppisin ringi rännates teda tundma...  ja tema võttis mind omaks, hoidis, hellitas ja armastas mind vastu. Ju kohtun oma kalliks saanud Khmeerimaaga kunagi taas - siis, kui oleme mõlemad veidi vanemaks ja targemaks saanud.

Seljakott kössitab kurvalt nurgas ja võiks ju arvata, et olen nüüd mõneks ajaks väsinud ja rahunenud... Ma peaaegu soovin, et see nii oleks, sest siis ei peaks tegelema kuklas aina tugevamaks ja tugevamaks muutuva rahutusega, et mis oleks kui...

Mida rohkem sa reisid ja rändad, seda rohkem jõuab sinuni teadmine, kui vähe sa tegelikult maailmast tead, kui vähe tegelikult näinud oled ja kui palju tahaksid veel näha ja kogeda. Veel, veel, veel! Kuivõrd lihtne on leida suvalisest teenurgast sama hulle kaaslasi, kel on sinuga mõneks ajaks ühine rada käia, kuni mõlemil taas eri suundadesse tuleb minna ja sa oled tagantjärele tänulik, et teie teed kas või selleks mõneks viivuks ristusid. Bäkkpäkerlus on raske kroonilise kuluga haigus, mille leevendamiseks tuleb teha teadagi mida... kuhu järgmiseks? Vietnam ja Laos? Või hoopiski Nepal ja India? Ma ei tea veel, tean vaid, et rahutud hinged vist ei rahunegi. Ja ju nii ongi õige ja hea.

Kuidas sattuda Vietnami stiilis noavõitluse peaosalisteks ja miks ma magan öösiti mandariinid varvaste vahel?

Mui Ne düünid

Kuna Reisijumal arvas ilmselt, et mu reis on olnud liiga idülliline ja "teravate" elamuste puudulik, otsustas ta selle vea Vietnami surfiparadiisis Mui Ne´s parandada. Mui Ne´s on lisaks metsikutele lainetele olemas liivadüünid, millel väidetavalt saab plasttükkide peal istudes düünist alla kelgutada. Etteruttavalt võin öelda, et see, kes seda väitis, pole ilmselt elu sees ise kelgutanud ega tea, et antud atribuut mingit pikka vastlaliugu küll ei võimalda - sama hästi sobiks kelgutamiseks vana kaloss. Kuna kalossi meil käepärast ei olnud, võtsid mõned meie Mui Ne "kohalike" eestlaste seltskonnast düünidelt lahkuvatelt turistidelt tasuta vastu nimetet plasttükid, mis aga vietnamlastest "ärimeestel" harja punaseks ajas - äri jäi ju tegemata ja dollar plasttüki rendi eest meie käest sisse kasseerimata. Mingil hetkel tekkis sõnelus, siis juba tõuklemine ja järsku oli meie seltskonna ümber kamp kriiskavaid ja karjuvaid väikesi kurje vietnamlasi, noad pihus ja üheseltmõistetavalt selgeks tegemas, et kavatsevad neid kasutada. Üks, kellele ilmselt nuga ei jätkunud, vehkis suure jämeda puutoikaga, hüples ja röökis täiest jõust ja ähvardas oma roikaga kõiki lüüa - polnud vahet, kas ette jäänuks mees, naine või väike laps. Olime justkui sattunud absurdikomöödia sugemetega halva kung - fu filmi stseeni. Kuidagi olukord siiski lõpuks lahenes, aga kriiskavat vietnamlast nähes tekkis ka hiljem väike ebausk - ilmselt on ka see arusaadav, kui plastitüki eest, millesarnaseid Pässa prügimäel tasuta lademetes vedeles, noa ribide vahele saada võib.

Mitte, et ma nii sinisilmne oleks ja arvaks, et Kambodžas üldse kuritegevust ei ole - on ikka, ja pimedal tänavatel üksi ringi kolada üldiselt ei soovitata, aga minul isiklikult ei õnnestunud ühtegi kurja, karjuvat või vägivallatsevat khmeeri näha.

Mui Ne

Mui Ne palmid

Aasias ringiliikumiseks on laialdaselt kasutusel suured bussid, eriti populaarsed on ööbussid. Ööbuss tähendab lihtsas keeles seletatult seda, et buss koosneb kahekordsetest vooditest. Kui Kambodžas on ööbusside voodid suhteliselt suured ja laiad, siis Vietnamist ära sõitsime ööbussiga, mille voodisse magama keerates tundsid, mis tunne võib olla mikrolaineahju topitud kanal.

Kõigepealt annad bussiuksel ära oma papud ja lähed paljaste sõrgade sahinal omale sobivat voodikest otsima. Igalt poolt ripub üle koikude äärte kellegi jäsemeid ja päid - alumised koikuelanikud vestlevad ülemiste naabritega. Mõnest eriti pikalt väljarippuvast jalast mööda saamiseks ei jää muud üle, kui jalaomanikku talla alt kergelt kõditada - selle peale omanik tavaliselt virgub ja koristab oma ripneva kehaosa su teelt ära. Aeg-ajalt potsatab su alumise korruse voodikesse ülakorruse elaniku maist varandust - olgu selleks siis mõni riideese, rummipudel või asjade omanik ise. Lõbus.

Kõige populaarsemad on bussi tagosas olevad magamiskohad, mis on mitmekesi kõrvuti ja ruumi laiutamiseks rohkem - kui veab, saad voodit jagada näiteks Hispaania jalgpallikoondisega. Kui veab vähem, on su voodikaaslaseks mõni väike vietnamlane, aga boonusena võtab vähemalt vähe ruumi. Eriti ekstreemsetel juhtudel poed kaissu mõnele ülilõbusas tujus lällavale venelasele ja tema lahutamatuks kaaslaseks olevale viskipudelile. Kuna meil nii hästi ei vedanud, tuli end pigistada kitsukesse 40 cm laia koikusse, mille jalaosa on kuni põlvedeni kinni ehitatud ja kuhu pead suutma lisaks enda kahele väikesele koivale mahutada ka kogu oma kaasasoleva maise varanduse. Minul näiteks oli selleks peale kõige muu kotitäis mandariine, mis bussi rappumise taktis öösel mu varvaste vahel oma elu elama hakkasid ja milledega ma siis osavalt hommikuni  žonglöörisin.

Ööbuss ja kellegi Tundmatu varbad

Good morning, Vietnam! Kas läheme tähti vaatama?

Mitte, et mul teile oma rännakutel nähtu kohta midagi rohkem öelda ei oleks olnud - vastupidi, VÄGA palju oli, aga olin pidevalt täpitähtede puudumise kriisis ja selliselt oli kõige selle kirjapanemine raskendatud. Poolest päevast avalikus internetipunktis klikiaegse arvuti taga kirja kirjutamisest piisas, et otsustasin - nii palju on veel näha, teha ja kogeda, et kuskil netipunktis istumine on kümnest surmapatust üks hullemaid, magamise järel. Seega muljed siis veidikese viivitusega.

Redutasin parajasti koos sõbranna Heleniga Siem Reapis (Kambodžas), kus Helen hetkel elab, kui ühel hommikul ärkas Rene üles kindla visiooniga minna külla sõpradele Vietnami, ja mina kui täiesti teadlikult ja tahtlikult plaanivaba ja igati avatud uutele seiklustele, planeerisin end kaasa. "Tühised" 14 tundi bussisõitu ja Ho Chi Minh Cityst (endine legendaarne Saigon) me end ühel õhtul leidsimegi. Kui teile nüüd kangastub Saigoni nime kuuldes Vietnami sõda kujutavatest filmidest nähtu põhjal hall ja porine sõjaaegne Saigon, kus on hullumeelne liiklus ja kõik kannavad püramiidikujulisi kolmnurkmütse, siis olete fifty - fifty täppi pannud. Liiklus on endiselt hullumeelne, püramiidmütse võib siin - seal välgatamas näha, aga tegelikkuses on Ho Chi Minh City´st oma roheliste parkide ja glamuursete äritänavatega saanud kaasaegne, minu jaoks ehk isegi igavalt Euroopalik suurlinn. Õnneks on vanemast Saigonist veel alles kitsad labürinttänavad oma huvitavate kangialuste ja sisehoovidega, millest möödudes võid ustest sisse kiigates näha Vietnami perekondi maas istumas ja oma igapäevaelu elamas (suur osa elust käibki põrandal - mis sest, et söögilaud on olemas, perekond sööb ikkagi põrandal laua all).

Saigon

Kunstilembene Saigon

Miss Saigon

Istutasime end, teadlikult, ühe kõige mõttetuma joogiurka ette maha, jõime rummkoolat ja vaatasime, kuidas aegajalt mõni väljakutsuvalt riietatud Vietnami neid, valge paks mees käeotsas lohisemas, hämarasse kangialusesse hotelli suundus. Ju läksid tähti vaatama, oletasime.

Valgetel meestel on Aasias hea põli - ole sa vana, paks, kole ja ühe jalaga, kui sul on raha, siis money talks. Õnneks on Buddha olnud ka naiste vastu armuline - paksu kuldketiga jõmm ei ole Kambodzhat veel avastanud, ja hea ongi: nii palju kenasid Austraalia surfareid, cool´e Briti hipipoisse huulerõngaste ja nabast allapoole suunduvate huvitavate tätoveeringutega, mis paneb mõtlema, kus see tätoveering oma otsa leida võiks, detailideni viimistletud stiilseid ja ägedaid bäkkpäkkereid üle muu maailma, ei ole mul õnnestunud tükil ajal sellises kontsentratsioonis ühel ajal ühes kohas näha. Paradiis. 

Tänapäeva Aasia unelm ja reaalsus - valge mees ja Aasia tüdruk 

You are so beautiful! ehk kuidas khmeerimaa sinu ego hellitab

Kambodžas pole komplimentide saamine üldse keeruline. Vastupidi - komplimente tehakse igal sammul. Siiski pole siinne komplimendikultuur nõmedalt pealetükkiv, nagu italiaanode või lõunaameeriklaste puhul - khmeerimaa inimeste komplimendid on tagasihoidlikud ja meeldivad.

Nii näiteks kiidab noor piimavuntsidega mototakso juht peale seda, kui ta on sind oma vaarvanaisa nooruspõlveaegsel võrril mööda külakesi ringi sõidutanud, häbeliku naeratusega su rohelisi silmi ja teeb ettepaneku sind veel tasuta ringi sõidutada. Või satud Phnom Penh´i girliebaari sisse astudes kohalike prostituuditüdrukute haardesse, kes su heledatkarva juukseid katsuvad ja ülistavad. Igapäevane on, et tänaval jäädakse sulle üksisilmi imetlevalt otsa vaatama ja tagasihoidliku naeratusega "You are beautiful" öeldakse - seejuures ei ole kiitjateks mitte alfaisastest khmeeripoisid (kui siin selliseid üldse leiduks), vaid hoopis kenad khmeeritüdrukud ise. Eks see ole elu igavene dilemma, et igaühe unistus on olla see, kes ta pole: kui valged naised end solaariumis kärsatavad ja spraypäevitust kummardavad, siis pronksikarva khmeeriplikad unistavad olla heledatverd ja poed on pilgeni täis "Whitening" kirjadega kosmeetikatooteid. Mittevalgendavat kreemi, dushigeeli või mis iganes muud ilumöginat on pea võimatu leida.

Mõnikord ei ole kambodžalaste komplimendid üldse sulle sõnades välja öeldud, aga need ongi need kõige siiramad ja armsamad. Nii näiteks võib veoautokastitäis lapsi siirast rõõmust hulluda, kui sind mototakso tagaistmel mööda linna ringi sõitmas näevad, hambutu khmeeri külamees vaatab sulle otsa ja naeratab su vastu-uudishimulikku pilku nähes oma soojade silmadega, või sikutab väike imeilus khmeeritüdruk oma ema käest, viitab sinule ja ütleb emale tasakesi: "Ilus tüdruk". Või siis surub väike vahva kaluriküla plika, peale seda, kui ta on su fotokaamera ees ennastunustavalt poseerinud, oma kriimulise põse su põse vastu, paneb käed ümber kaela ja lihtsalt hoiab sinust kõvasti kinni...

Kõike seda igal sammul kogedes tunned, kuidas see maa on sind pealaest jalatallani ära hellitanud ja oled pisut kartlik, mismoodi Eestis tagasi olles positiivsest endorfiinilaksust toibuda suudad.

Kuidas sattuda juhuslikult kõige coolimasse baari, mida sa oma elus näinud oled?

Retsept: võta 2 cl eesti tüdrukuid, 1 cl islandi ja 1 cl hollandi poisse, loksuta neid kohe - kohe kokkukukkuvas ja ilma igasuguse valgustuseta tuktukiga mööda Kampoti nimelise linna öiseid pimedaid tontlikke tänavaid ja metsatukki, lase reisijatel vahepeal tuktuki tagant lükata, et see mäest üles jaksaks ronida ja anna kaasa paar purki kohalikku õlu, et ikka ülilõbus oleks - nii võib juhtuda, et leiad end lõpuks ühest kõige stiilsemast hipibaarist, kus iial käinud oled.  

Baari ukse taga on kümneid erinevaid jalanõusid, sest baaris on kõik paljajalu, mängib kõige coolim muusika, mida kuulnud oled ja poolkiilaks aetud peaga noor hipitüdruk laulab ilusal häälel kaasa. Kokku on sattunud kõige stiilipuhtamad ja ilusamad backpackerid kogu maailmast - tüdukud kõige ägedamad hipid, keda näinud oled ja poisid justkui stiilikataloogist välja astunud - detailideni viimistletud, noored, vabameelsed ja kulmudeni seksapiilsed. Nii istudki ja naudid lummatult seda suurepärast vibe´i, mis sellel kohal sajaga olemas on, ja imetled salaja ühe hipipoisi kõige ilusamaid silmi, mida oma elus näinud oled.

Võib vaid arvata, kui paljud armuseiklused sealses vabameelses õhkkonnas ja romantilise dorm-room´i pimeduses alguse saavad, et siis järgmisel päeval taas lõppeda, kuna igaühel on taas vaja oma rada minna.

Põnevaid kohti, vingeid avastusi ja kirglikke seiklusi teilegi uueks aastaks!