You can be whoever you want to be

" I think I´m beautiful enough. What do you think, can I become a model?", küsib väike kõhetu India noormees mu käest ja näitab oma tulevase portfoolio jaoks mobiilist suvalisi häguseid fotosid.
Vaatan noormeest ja mõtlen endamisi: "Hmm... no!"
Aga inimeste unistusi ei tohiks purustada ja enesesse uskumisel on suur jõud. Niisiis ma ütlen tulevasele modellile kuuldavalt: "You can be whoever you want to be". 
Ja tõsi ta on. Indias võib igaüks olla see, kes ta tahab. Vähemalt oma unistustes. 

Selline see meie India oli - natuke chill, natuke psühhedeelne, natuke kurb, natuke trööstitu ja päris palju vastuoluline. Ning absoluutselt südamesseminev. 


Ja pildis nägi ta välja selline: 
https://picasaweb.google.com/111334220483206493296/India2012?authuser=0&authkey=Gv1sRgCPX6_Kvg7uiYGw&feat=directlink

Ja maailm on jälle natuke rohkem su kodu

Me oleme elusalt ja tervelt reisilt tagasi. Ärge küsige, kas oleme päevitunud ja puhanud - ei, meil ei olnud selleks aega ega märkimisväärset tahtmistki. Selle asemel tahtsime näha, teha ja tunda, olla teel. Rahaliselt pankrotistunud, aga teadmistelt ja hingelt oi kui palju jälle rikkamad.    

Üks minu rännukire tekkimisel olulist rolli mänginud inimene ütles mulle kord, et talle meeldib reisimise juures just "teel oleku" tunne. Näed ja koged iga päev uusi kohti ja inimesi, saad välja igapäevasest rutiinist. Nüüd käib tema juba mõnda aega omi radu, ja minul on omad käia, aga olen talle tänulik, et ta õpetas mind tegelikult reisima. Reisima nii, et sa ei planeeri, ei muretse, ei kohku tagasi ebamugavuste ees. Mis sest, et vahel oled väsinud, külmunud, räpane ja parema puudusel tuleb magada suvalises savannis, kus hüään öösel telgi taga huilgamas käib või külmetada koos prussakatega ronginaril. Tagantjärele on see kogemus, millele mõtled lõbusa muigega. Kui paljudest imelistest elamustest ja mälestustest oleksin ilma jäänud, kui ei oleks õppinud seda nautima. 

Ilmselt just tänu sellele hindan reisimise juures kõige rohkem teatud kaaluta oleku tunnet, kindlusetust ja teadmatust, mis juhtuma hakkab. Kui järele mõelda, siis paljud need hetked mu elust, kus tunnen iga ihurakuga, et "nüüd ma elan!", on olnud just mõnes sellises situatsioonis, kus lõpplahendus on veel ette teadmata, kus sa alles kõigud punkti a ja punkti b vahelises teadmatuses ja ootusärevuses. See on justkui terav adrenaliinisüst su mugavusega ärahellitatud meeltele. 

Olenevalt ööbimiskohast teed hiljemalt kella kümnest-üheteistkümnest- kaheteistkümnest check out´i ja oled peale seda kodutu. Kõlgutad eelmise õhtu koduks olnud koha ees oma pampudel istudes jalgu ja mõtled kuhu edasi minna. Kõik teed on sulle valla. Hoia vaid süda ja meeled avatud, usalda end elu kätte, ja seiklused leiavad ise su üles ning head plaanid ning inimesed tekivad su teele justkui iseenesest.

Seekordsel reisil saan reisimise tõelise tunde kätte alles peale esimest nädalat. Enne seda oleme olnud siiski suhteliselt paiksed, ja kodutunne tekib reisil olles ootamatult kiiresti - minu puhul näiteks kuskil kolmandaks päevaks. Siis on juba asjad ja kohad tuttavad, kodutänava inimesed teavad sind, ja sina neid. Harjumus ja kerge rutiin on jälle tekkinud, mida saab ravida edasi liikumisega. Pärast meie müstilise hipiauraga Anjuna-"kodust" ärakolimist ja paar päeva hiljem sinnakanti juhuslikult uuesti tagasisattumist on meil tunne, justkui oleks vanale armsale lapsepõlvemaale naasnud - iga tänavanurk on tuttav ja meenutab, mismoodi käsikobades kottpimedas öösiti kodu poole orienteerusime. Hiljem suudad vaid imestada, kuidas su iseenda tajud sulle käkki keeravad - need sündmused, mis olid vaid paar päeva tagasi, tunduvad justkui kaugest minevikust olema, ja veelgi varasemad on üldse mingist teisest elust pärit.

Uus päev, uued kohad, uued näod - inimesele, kes on muidu harjunud elama suhteliselt mugavat elu, tegema päevast päeva sarnaseid asju, on oma mugavustsoonist väljatulek teraapia, mõnikord ehk šokiteraapiagi. Ühel hetkel tunned sa, mis tähendab, kui sul ei ole kodu, turvalist nelja seina, mille vahele oled harjunud peituma ja oma tavalisi asju tegema. Oled täna siin, homme seal, ülehomme kurat-teab-kus... ja kummalisel kombel see ravib sind haigusest nimega "mugavus". Tänu sellele teed sa silmad lahti, ärkad justkui unest ning näed maailma kogu tema ilus, valus ja vastuoludes. Ja India ON vastuoluline, ehk kõige enam kõikidest nendest maadest, kus käinud olen.  

Näed muretut, lõbusat, päikeselist Goad ning vastukaaluks vaesust ja mustust Delhi agulitänavatel. Ühel päeval tantsid Goal koos parima muusika ja ilusate inimestega ja järgmisel seisad sõna otseses mõttes kahe sitahunniku vahel Varanasis, ja vaatad koos karja räbaldunud surijatega põletusmatusel hõõguvaid surnukehi. Tuletad meelde, mis tunne oli olla kodutuna külmal kõval ronginaril või mida tundsid, kui paljude väikeste kerjuslaste käed almust oodates sinu poole sirutusid... ning mõistad (taas kord, sest kahjuks see kipub ruttu ununema), et paljudel asjadel, mille pärast me oma soojades kodudes mugaval diivanil istudes pead valutame, ei ole tegelikult mitte mingit tähtsust. 

Tuletad meelde kõiki neid inimesi, kellega oma teel kohtusid - näiteks vana Šoti hipit Garyt, kes Anjunas elu naudib ja hommikuni ennastunustavalt trance´i järgi tantsib, oma koduaguli naabertänava poissi, kes imemaitsvaid kooke küpsetab ja ülihoolitsevalt oma väikest venda hoiab, pearätiga onu, kes sulle rongis oma teki andis, et sa kringliks ei külmuks... ning teda, istumas viimasel hommikul päikesekiirtes oma tsikli seljas, nahktagi hõlmad paljal kehal vallatult lahti ja ulakas säde mustades silmades. Ja kuigi sa tead, et sa ei kohtu nendega enam ilmselt kunagi, sest liiga erinevad on maailmad ning mõned hetked kuuluvad ja sobivadki just sinna, kust nad pärit on, siis oled tänulik, et teie teed korrakski ristusid. Elu on sulle jälle midagi õpetanud, avanud end sulle oma mitmetahulisuses ja vastuolulisuses. 

Sa oled targem, kogenum ja tolerantsem, kui enne. Sa tead jälle natuke rohkem, et elu on ka väljaspool rutiinseid koduseinu, ja vahel hoopis teistsugusem, kui oskad ette kujutada. Võta vaid julgus ja mine vaata, koge, näe ning jäta meelde! Usalda end seikluste hoolde ja elu ei pilla sind maha! Julge olla teel ja nautida seda, mida sulle pakutakse! 

Ühel hetkel sa mõistad, et oled jälle natuke rohkem maailma omaks saanud. Ja maailm on jälle natuke rohkem su kodu.     

Kummaline imeline maailm. Patt ja lunastus käsikäes

Kuidagi, millegipärast, isegi teadmata, miks, oli Varanasi mulle mitme aasta jooksul üheks peamiseks reisiunistuseks saanud. Võiks lausa öelda, et kinnisideeks. Siin me nüüd siis oleme, kitsaste tänavate labürindis ja kõige kummalisemate inimeste seas, keda üldse näinud olen. 

Labürinttänavates konnates jään sõna otseses mõttes lehma alla (sest üksteisest mööda lihtsalt ei mahu) ja päikeselisel päeval jõeääres jalutades avastame end järsku keset põletusmatuseid. 

Varanasi on kahtlemata kõige kummalisemalt vastuolulisem linn, kus olen käinud. Linna põhielu on koondunud püha jõe Gangese äärsetele ghattidele - betoneeritud kaldapealsetele ja treppidele, mis alla jõe äärde suunduvad ning millel kogu elutegevus käib. Ghattideni viivad linnatänavad on nii kitsad, et tundub, justkui oleksid sattunud ringi kolama kellegi riidekappi, ja nii räpased, et iga meeter sellest on kaetud sõnniku, prügi ja beetlipähklite mälumisest tulenevate punaste süljelärakatega, mida kohalikud narkootilise ainena laialdaselt tarbivad. Tavaline vaatepilt on, et kõigepealt tulevad lehmad, kes siin igal pool ringi kondavad, ja jätavad endast maha oma sisemusest tulnud elutegevuse jääkproduktid, seejärel tulevad koerad, kes need ära söövad ja kõige lõpuks tulevad ahvid, rotid ja prussakad. Iga meeter Gangese ääres lehkab ja lõhnab iseäralikult, aga ometi - või just tänu sellele - on linna püha aura täiesti tuntavalt olemas. Siin sõna otseses mõttes tunneb spirituaalsust, mingi kõrgema jõu lakkamatut kohalolekut. 

Saabume Varanasisse varahommikul, istume ühes ghatipealses katusekohvikus ja jälgime linna ärkamist. Päike tõuseb Gangese kohale ning puistab jõe ja linna üle kuldkollase valgusega. Keegi viib vastasmaja katusel läbi hommikust karastavat kümblust, keegi riputab katuseäärele kuivama pesu. Pärdikud vallatlevad ghatiäärsete majade rõdudel ja korraldavad pahandust. Kaks noort sadhut (pühamehed) lähevad mööda ja tervitavad meid naeratuse saatel "namaste" tervitusega. 

Varanasi elanikkond koondab kokku kõik omapärased ja veel omapärasemad tegelased. Kui Goal olid viimase detailini lihvitud välimusega hipid, siis siia on kokku kogunenud sadu pühamehi sadhusid ehk babasid, kes näevad välja aborigeeni, ahvi, jõuluvana ja eelajaloolise kääbiku ristsugutise sarnased. Mõned neist kannavad oranže või punaseid jõuluvanakostüüme meenutavaid rõivaid, mõned on poolpaljad ja end usurituaalide mõjul halli tuhaga kokku määrinud, mõned kannavad endaga kaasas väikeseid kuradihargikesi. Lisaks lugematul arvul igas vanuses, soost ja väljanägemisega rääbakaid kerjuseid, kes end põhighattide treppidel ritta on võtnud ning möödujatelt almust ootavad. 

Ka Varanasi vastuolud on koondunud just püha jõe äärde. Jalutad päikesepaistelisel päeval mööda Gangese äärseid ghatte, sööd jäätist, vaatad, kuidas lapsed mängivad, perekonnad einestavad jõe ääres, naised pesevad pesu ja mehed lehmakarja, pühamehed viivad läbi oma rituaaltoiminguid Gangese vees ujudes ja pestes... ja avastad end järsku põletusghatilt, millel korraga põleb mitukümmend lõket ja surnukehad läbi tule igavesse nirvaanasse saadetakse. 

Me elame Manikarnika ghatist kahe ghati ehk umbes 600 meetri kaugusel, ja kuigi põletusghatte on Gangese ääres teisigi, siis Manikarnika on neist kõige legendaarsem. Korraga põleb umbes 30-40 lõket, uusi surnuid kantakse juurde iga mõne minuti tagant ja päevas kremeeritakse ca 300-400 surnukeha. Kõik lõkked süüdatakse ühest emalõkkest võetud haluga - igavese tulega, mis pole kustunud juba aastasadu. 

Saada põletatud Varanasi ghattidel lõõmavates lõketes on iga tõsimeelse uskliku eluunistus ja eesmärk. Läbi põletusprotsessi pääseb vaese patuse hing otse pühasse nirvaanasse ja seetõttu võtavad oma viimase maise teekonna Varanasisse ette lugematul hulgal haigeid, vanu, väeteid ja vaeseid. Põletusghatti ümbritsevad tahmunud akendeta tondilossid peidavad endas sadu vanu ja surmahaigeid. Nii need räbaldunud ja hallid kujud ghatil nartsude sees kükitavadki, oma tundi oodates ning senikaua, kuni surm veel saabuda ei suvatse, igatseva näoga lõketes põlevaid "õnnelikke" vaatavad.

Vaatame seda hindude jaoks nii püha ja õndsat, ent meile võõrast traditsiooni tummalt ja vastuoluliste tunnetega. Mingil hetkel ujub meile külje alla noormees, kes nagu hiljem selgub, on kohalik narkoparun ja kelle kuningriik asub siinsamas ghatti ümbritsevates tondilossides. Parun selgitab meile vaiksel häälel põletusmatuse traditsioone. 

Kremeerimisel osalevad vaid meessoost surnu meessugulased - naised pole lubatud, sest neil on teatavasti kehv komme nutma hakata ning see häiriks kadunukese hinge nirvaanasse jõudmise teekonnal, lisaks kipuvad prouad oma kadunud mehele lõkkesse järgi hüppama - veel mitte väga kaua aega tagasi oli see lausa nende püha kohustus. Põletusmatuseid ei korraldata pühameestele (sest sadhud ei ole hinduismi kohaselt elavad hinged ja puhastumist ei vaja), lastele (sest nende nahk on kui lill, ja lilli Varanasis ei põletata - lilled pannakse koos küünaldega Gangesesse ujuma - ja tõepoolest, õhtupimeduses võib mööda Gangeset allavoolu ujumas näha sadu selliste müstiliste tulukeste kobaraid), leeprahaigeid (sest nende põletamisest tekib iseloomulik lõhn, mis tavalise surnukeha põletamisel ei teki - selleks kasutatakse spetsiaalset puitu, ja tõesti, mingit haisu kremeerimisel tunda küll ei ole), loomi (sest nad on jumalate erinevad kujud maa peal) ning lapseootel naisi. Kõik eelnimetatud seotakse kivi külge ja lastakse igavesele unele Gangese pühadesse voogudesse. Surnukehadel ei põle meestel rinnak ja naistel vaagnaluud kui luustiku kõige tugevamad, ning ka need uputatakse peale tuhast väljaõngitsemist Gangesesse. Püha jõgi sobib kõigeks - nii surnute matmiseks, laipade, loomade, pesu ja iseenda pesemiseks. 

Narkoparun lõpetab ja pakub oma kuningriigi teenuseid, mis samuti, kuigi ehk veidi teist teed pidi, nirvaanasse viima peaksid. 

Seisan mõne meetri kaugusel lõõmavast tombust, kes veel vaid vaevalt mõni päev tagasi on olnud keegi elav inimene, aga nüüd läbi tule puhastudes otse meie silme all igaveselt õndsaks saab, vaatan, kuidas ahned tulekeeled ta veel põlemata nägu ja koljut hammustavad, tunnen tule kuumust oma nahal... ja kuulan teise kõrvaga, kuidas narkoparun samal ajal meile oopiumi ja heroiini pakub.

What a wonderful world. Patt ja lunastus käsikäes.  

Gena, Potsataja ja kõik ülejäänud ehk eksootika India raudteel

Delhist Varanasisse ja sealt tagasi Delhisse sõidame rongiga. "Oo, rongisõit - milline nostalgia!", mõtlete teie "restoranvagun, Žiguli-õlu, salaatik ja naerunäoga viinerid, tärgeldatud valged voodilinad ning nägus vagunisaatja, keda kannika peale patsutada". "Haa! Mitte midagi sellist!" teame meie. Igatahes mitte siin, Indias.

Kui keeruline saab olla rongipileti ostmine? Eks ole, tundub, et mitte väga - lähed vaid rongijaama vastavasse kassasse, lööd viis kopkat letti ja sõidad helesinise vaguniga kaugele, kaugele... Jah, aga mitte Indias.

Teisel katsel leiame rongijaamast üles koha, kust mitteindialased rongipileteid osta saavad. Esimesel korral lõppes katse meie ajutegevuse hetkelise rikke tõttu ühe agara reisiagendi büroos, kes meile uskumatu pakkumise tegi. Uskumatu - utoopiliselt kõrge hinna tõttu. Naersime ta välja ja teisel katsel oleme targemad.

Agara agendi büroost pääsenult kehastume turu-uuringu läbiviijateks ja küsitleme perroonil olevaid inimesi. Kõik viiskümmend küsitletut juhatavad meid erinevates suundades. Kahtlemata on rongipileti ostmiseks ka alati lihtsam moodus: broneerida see lihtlabaselt internetis, aga meie jaoks oleks see lahendus ilmselgelt liiga lihtne (lisaks pole meil enamasti internetti käepärast ja kuskile internetipunkti kolistama ei viitsi me ka hakata). Niisiis, me eelistame teha kõike katseeksituse meetodil ja mõnikord need katsed lõppevad kogemata kombel ka edukalt

Kukume pooljuhuslikult sisse tuppa, kus esmapilgul tundub toimuvat mingi kahtlase sekti järjekordne koosviibimine - toa keskel on mitu ringi äraootavate nägudega turiste ja nende ümber uued ringid turiste, kõrge leti taga istuvad tähtsa olemisega tähtsad mehed. Seisame kohmetute uute liikmetena ukse juures. Kui piisavalt kaua selliselt nõutu näoga seista, hakkavad sekti teised liikmed ulatama ülitähtsaid blankette, mis piinliku täpsusega täita tuleb. Seejärel istume saba lõppu oma järjekorda ootama, mil Tähtis Mees meile piletid broneerib.
"Olete te ikka kindlad, et "sleeper" vagunisse piletit tahate?", uurib Tähtis Mees veel kord umbusklikult üle oma prilliklaaside.Pärast saame aru, miks - "sleeperis" sõidavad üldiselt siiski vaid kohalikud, mõned säästuturistid ja vagunitäis priireisijatest prussakaid. Tärgeldatud linadest ja restoranvagunist pole keegi loomulikult undki näinud. Aga me oleme kindlad.

India rongijaamad on kaugel idüllilisusest. Öösiti on põrand paksult kaetud seal magavate inimestega,  jalutud, kätetud, deformeerunud kehadega kerjused roomavad nende keskel ja laulavad oma kurblikke kaebelaule. Perroonide vahed lausa kubisevad ringilippavatest rottidest - neid on mustmiljon. Rongijaama peldikus on sitt sõna otseses mõttes rembrandtlikus värvigammas ja kunstilise muretusega mööda põrandaid, seinu ja lagesid laiali pillutatud nii, et potti asendava auguni ei jõuagi.

Rongi saabumisaeg on loominguline - ehk et keegi ei tea päris täpselt, millal. Kuna täpset saabumisaega ei ole, ei jää see ka väga palju hiljaks. Potsatame oma naridele. India on meestemaailm, ja nii ka rongis - mehed, ainult mehed... ja kaks valget naist meie näol nende seas. Kolmekohaliselt vastasnarilt jõllitab meid kolm musta silmapaari. Härradel on rätid ümber pea ja põskede mähitud, justkui oleks neid hambavalu tabanud. Põnev on kõigil.

Sööme šokolaadi, kõlgutame üle nariääre jalgu ja teises käes oleva plätuga lööme muretult maha jultunud prussakaid, kes pidusöögist osa tahavad saada. Sagedusega paar prussakat per minut. Vagunitäis musti silmi jälgib iga me liigutust hinge kinni pidades.

Viilin küüsi. Naabervagunist hakatakse meie vagunisse korraldama elamusreise.

Mobiilid välguvad - julgemad tulevad poseerivad valgete naiste kõrval ise, arglikumaid lükkavad kaamera ette nende südikamad sõbrad ja sugulased. Läbi häguste mobiilifotode oleme ilmselt saanud kümnete India meeste kahtlase väärtusega unenägude peategelasteks.

Rongi tualett ei olegi nii hull, kui kartsin. WC-potti (see olekski liigne luksus!) asendava augu kõrval ilutseb küll kellegi üksik junn, aga ega ta hammusta ja selle kõrval on ju veel tükk tühja maad.

Tunnid mööduvad ja uni tuleb, aga just meie naride kohal asuv aken ei sulgu. Umbes 8-kraadise õhutemperatuuri juures on sissetuhisev tuul kohutavalt jäine ja me peame rongis viibima veel umbes 12 tundi.Võib-olla ka rohkem, sest Indias ei ole kunagi miski liiga kindel. Punnitame seda sulgeda nii meie kui mehed, appi võetakse suisa ajaleht, et akent kinni katta, aga tulemuseta. Kurdame vaguniülemale, kes kehitab muretult õlgu: "Jees, aken ei tööta jah, aga mis teha, nii on". Nuta või naera, aga miski ei muutu niikuinii - see ongi India. Seega, kuna kummalgi juhul midagi ei muutu, tasub nutmisele kuluv energia suunata mujale.

Vooderdan akna kinni oma kotiga nii hästi kui võimalik. Kuna tennised on jäänud Delhi raudteejaama pakihoidu, soojustan oma paljad varbad need käekotti toppides. Keeran endale ümber kõik kaasasolevad riided, mida ei ole palju - oleme otsustanud Terjega nädal aega primaatidena hakkama saada ja kaasa võtnud vaid hädavajaliku. Meisterdan vahetuspesust padja ja lõdisen niimoodi jäises vagunis kõval külmal alusel und oodates. Voodipesu ja tekke siin vagunis muidugi ei ole, meie oleme aga muretud lillelapsed päikeseküllaselt Goalt ja pole taibanud ka ise omale tekki kaasa võtta. Appi tuleb inimeste lahkus - vastasnari rätionul hakkab minust hale ja ta annetab mulle teki.Uue ja puha - ilmselt kodus ootavale naisele kingituseks mõeldud, aga nüüd mähkub sellesse tänutundega hoopis üks valge madam.

Öösel sikutab mind keegi varbast. Unesegasena ei saa ma aru, mida see mosleminaine minust tahab, aga ta hakkab rääkima selges eesti keeles ja kurdab, et tal on külm. Terje on endale samuti kõikvõimalikud hilbud selga ja rätiku pähe pannud ning näeb välja ehtsam moslem kui mõni moslem ise.

Moslemi-Terje poeb minu juurde ca 40 cm laiusele narile kaissu. Paari tunni pärast lepime kokku, et pöörame külge - seda saab teha vaid korraga või üldse mitte. Ja kuigi India toit meie dieedile just soodsalt mõjunud ei ole, siis siinkohal saab küll vaid süüdistada ronginari ergonoomilist sobimatust kahele inimesele.

Nii me seal üksteise embuses armsalt suigume - ühel sooja saamiseks rätt pähe seotud, nii et vaid silmad paistavad ja teisel varbad käekotti topitud. Iga kord, kui öösel kella vaatamiseks silmad avan, piilub mulle naabernarilt vastu kolm musta uudistavat silmapaari, kes valgete inglite und pingsalt valvavad.

Kuidas karastus teras ehk ellujäämiskursused Indias

Päikeselise Goaga krokodillipisaraid valades hüvasti jätnud, maabume Delhis. Brr, kui külm! Terje ostab tänavapoest kampsuni, mis on nii tolmune, et poemüüja seda tükk aega päevinäinud trussikutest valmistatud mopiga nüpeldama peab. Mina panen selga kõik asjad, mis mul kaasas on, ja näen oma pikas seelikus ja retuusides välja nagu pantaloonedega Pipi. 

Inimestest ümbritsetud, ent ometi üksi

Delhi on meie jaoks raske linn. Asi polegi mitte niivõrd räpasuses, kuigi ka seda on piisavalt - väikesed kerjuslapsed tänaval eri sorti ja konsistentsis väljaheidete vahel mängimas, lõputu prügi, otse tänaval asuvad ilma usteta meestepeldikud, mis vastavat lehka eritavad, lehma-, koera- ja inimsitt. Aga sellega harjub.

Raudteejaama lähedane osa, kus me paikneme, on hall, rusuv ja trööstitu, inimesed on tekkide sisse halliks tombuks mähitud ja näevad inetud välja. Öösiti põletatakse slummistunud tänavatel tontlikke lõkkeid, päeval sikutavad sind igal sammul pisikesed räpased kerjuslaste käed. Lõpuks õpid nendest üle, läbi ja mööda vaatama - tunned kaasa, aga tead, et kõiki hädalisi niikuinii aidata ei saa.

Kerjusnaine

Kahtlemata on Delhi nii suur linn, et selles leidub ka hoopis teistsuguseid kohti, ja anda Delhile hinnangut  agulislummide põhjal on sama, kui väita, et Tallinn koosneb vaid Kopli liinidest. Kuid asjaolu, et Delhis on olemas üks modernsemaid metroosid, millega olen sõitnud, ja mis justkui kontekstist välja rebituna aguleid läbib, ei muuda olematuks fakti, et osad linnaosad on pärit justkui sajanditetagusest ajast.

Ehk oleks Delhi meile oma reisi teistpidi ringina tehes sõbralikuma mulje jätnud, aga meie saabume siia Goa päikeselisest muretust hipiparadiisist, oleme väsinud ja kurvad. Kui veel eelmisel õhtul hoidsid sind kellegi tugevad soojad käed, siis nüüd poevad öösel kaissu prussakad. Normaalne inimene muidugi otsiks selle peale uue hotelli, aga me oleme Terjega Indias juba niivõrd karastunud, et ei viitsi tühjast tüli teha ja lahendame probleeme edukalt nende ignoreerimisega - tuppa astudes ei tasu lihtsalt väga terava pilguga ringi vaadata, sest on üsna kindel, et kuskil kapitaguses keegi ikka luurab. Kui ei näe, siis ei tea, ja probleemi polegi. Ja kui probleem end ikka liiga pealetükkival moel ilmutama hakkab, aitab kiire enesekaitse - soovimatule tegelasele plätuga pähe ja tekkinud väike märg laik voodi alla pühkida. Lahendatud. 

Kuigi ilm on päeval Eestimaa keskmise suve moodi, on öösiti jahe ja majad on seest kõledad ning külmad. Vastu hommikut hakkab mul nii külm, et topin jope selga ja magan rahulikult koos sellega teki all hommikuni. Jälle lahendatud. 

Harjunud oleme muudegi asjadega. Näiteks sellega, et takso või rikšaga sõites ei jõua sa peaagu kunagi sinna, kuhu jõuda tahtsid. Kunagi oli ühes lasteraamatus Bull-Mulli nimeline tegelane, kes arusaamatus keeles pulises. Nüüd töötab Bull-Mull Indias taksojuhina ja peaks meid sõidutama meie poolt nimetatud hotelli. Rõhk sõnal "peaks". Tegelikult pole vahet, millise hotelli nimi Bull-Mullile öelda - lipiku hotelli nimega võtab ta lugemiseks ette tagurpidi ja keskmine dialoog Bull-Mulliga kõlab nii, nagu üritaks pea vee all rääkivast inimesest aru saada. 

Meie: "Saad sa aru, kuhu hotelli meid viima pead?"

Bull-Mull: "Mullmullmull"

Meie: "Tead sa seda hotelli?" 

Bull-Mull: "Bullmullmull"

Meie: "Yes?"

Bull-Mull: "Mullmullmull"

Meie: "No?"

Bull-Mull: "Bullmullmull"

Keskmine Bull-Mull

Tegelikult polegi vahet, mida Bull-Mull vastab, bullmullidel on oma peas alati välja mõeldud kindel VISIOON, kuhu sa jõudma pead, ja selle järgi nad ka toimivad. Seega võid üsna kindel olla, et enda soovitud kohta sa just ei jõua, aga kindlasti jõuad mõnda muusse kohta, mis on umbes sama hea, kui esimene - ja seega vahet ei olegi. Võta vabalt. 

Ja selle moto järgi me Terjega terve reisi ka toiminud oleme. Kui keskmine tervemõistuslik turist uurib, kuhu läheb, broneerib mõned hotellid, surfab netis või veab vähemalt Lonely Planetis näpuga järge, siis me pole kogu reisi jooksul viitsinud ühtegi neist teha. Me lihtsalt läheme kohale ja vaatame, mis juhtub. Ja juhtub alati midagi. 

Kui esimest korda ei juhtu see, mida soovisid, pole ka hullu. Teisel korral oled juba targem. Nii näiteks otsime New Delhi raudteejaamas piletikassat. Kohalikele mõeldud kassa leiame kohe, aga välismaalastele on eraldi kassad ja esimese ringiga meil seda leida ei õnnestu. Satume hoopis kellegi agara reisiagendi büroosse. Agendi tähtsust täis näol peegeldub meisterlikult teeseldud murevari, kui kuuleb meie plaanist sõita rongiga punktist A punkti B, sealt edasi punkti C ja siis tagasi punkti A. Või umbes midagi sellist. 

"Well...," venitab agent, "see ei ole võimalik," ja ta arvuti klaviatuur klõbiseb tähtsalt.

"Well..., mis mõttes?", venitame meie vastu.

"Well... vaadake... kõik rongipiletid on välja müüdud, Varanasis on suur professorite konverents. Pole mingit võimalust lähima nädala jooksul sinna rongiga sõita. Nädalaid ette tuleb pilet broneerida, nää-da-laid-ette!".

"Hmm... kindel?" tärkab meis umbusk ja ma kiikan arvuti poole, kus ta tähtsa näoga pileteid otsides klahve klõbistab.

"Kas sulle tundub, et ma mängin siin niisama pokkerit?" ärritub agent uskmatute peale, "te olete oma ideedega taevas, taa-ee-vas!" ja agent vehib näpuga koorunud krohviga laealuse suunas, "kas vajate maa peale tulekuks kokakoolat?"
Seda me ei vaja ja agent käib välja trumpässa: "Ma saan teile pakkuda vaid üht võimalust soovitud ajal Varanasisse jõudmiseks - taksot". Need kaalukad sõnad välja öelnud, teeb härra kiired arvutused. "See läheb teile maksma ainult summa X," (ehk meiesuguste rottreisijate jaoks midagi utoopiliselt kallist). Agent lisab oma sõnadele veelgi kaalu: "See on ainus võimalus ja parim pakkumine!" ning jääb äraootava näoga meile otsa vaatama. Aga ta ei ole arvestanud, et me pole Indias enam esimest päeva. Pööritame Bollywoodi parima draamanäitleja meisterlikkusega silmi.

"Jah, ma kinnitan, see on ainus, aa-iii-nus võimalus," teeb agent süütuid kutsikasilmi ja püüab meid nimetissõrmega otsmikule toksides maa peale tagasi tuua. Aga uskmatud on kaotanud igasuguse usu.

"Hahahahaa," naerame meie, toksime agenti kõvemini vastu ja laseme varvast. Vaevalt tunnike hiljem ostame kõik soovitud piletid vaid paarisaja ruupia (ehk umbes 5 euro) eest. 

Rikshamees

Järgmisel päeval sõidame Agras taksoga rongijaamast Taj Mahali poole, kui taksojuht hakkab meile müüma võimalust kasutada päev otsa just tema taksoteenust erinevatesse kohtadesse sõitmiseks. Maksab see taksojuhi sõnul summa X (ehk ilmselgelt midagi utoopilist). Terje haigutab. Mina vaatan aknast ükskõikse näoga välja ja ei liiguta kõrvagi. Tuleb uus, parem pakkumine. Terje haigutab jälle. Mina nokin nina. 

"Noh?", muutub taksojuht kärsituks.

"Well...," venitab Terje tülpinud muretu häälega "vaadake, me oleme väga vaesed, meil ei ole raha". 

Onu mõistab ja teeb parema pakkumise. Sestpeale eelneb igale tema poolt alustatud mõtteterale ette lause " I know you are very poor..."

Pean onule loengu selle kohta, et kuigi me oleme rahaliselt vaesed, on meil suur süda ja oleme hingelt rikkad.

Onu mõistab ja hind kukub veelgi. Tundmatult kaugelt maalt pärit vaeseid, aga hingelt rikkaid peab ju aitama. Ja me elame Terjega päeva jooksul oma vaeste rikaste rolli nii sisse, et jääme isegi seda uskuma.  

Kas süda on ümmargune?

Peale Anjunast ärakolimist saab meie uueks koduks Small Vagatori rand. Elame ca 3 eurot öö maksvas rannabungalos ja meie onnikese ukselt avaneb maaliline vaade alla rannale, aga ometi tekib igatsus Anjuna hipiliku aura järgi. Anjunas oma kuulmekiled hea muusikaga ära hellitanud, oleme ühel päeval Vagatoris kohvikus lõunatades sunnitud kuulama Enrique Iglesiase plaati - ja see peaaegu et rikub meie päeva. Nii ei saa see edasi kesta! Ühesõnaga, lahendus on lihtne ja kiire - me kolime jälle ära.

Päev varem oleme taas sisse marssinud sellesse vingesse rannabaari, kus nädalake varem totaalses "blackout" kottpimedusest tulles end esimest korda inglikestena ilmutasime. Our Shacki'ks ristitud baari püsielanikele on sellel nii suur mõju, et omanik Richie pakub meile elamiseks oma maja ja suurema osa oma ajast veedame nüüd Our Shackis parimat muusikat ja vahvaimat seltskonda nautides.

Richie

Meie senise rändurielu suurepäraseima perekonna moodustavad Richie, kes näeb välja, justkui oleks Johnny Depp'i ja Slash'i parimad omadused ühte hõrku kokteili kokku kummutatud ja Chino, kelle India ja Itaalia võrgutajarahva geenid moodustavad kokku killer-kombinatsiooni.

Chino tantsib suurepäraselt - tema perfektne paljas treenitud ülakeha ja alati sädemeid pilduvad mustad silmad võidavad tähelepanu hetkega ka siis, kui teda rahvamass ümbritseb - teda on lihtsalt võimatu mitte märgata. Oma ilust ka ise piisavalt teadlik, on Chino parajalt nii edev, et kui see kõhtu täidaks, võiksime jaanipäevani kapsasupidieedil olla, aga kõige selle juures on ta äärmiselt heasüdamlik, armas ja mõnusa huumorimeelega kaaslane, nii et me anname talle ta nõrkused andeks. Ilusa mehe needus - ei möödu vist ühtegi päeva, mil me mõnda järjekordset naisterahvast end Chinole kaela riputamas ei näeks. Ühel õhtul on Chino sellest jahtimisest nii tüdinenud, et isegi ta alati kavalad silmad lõpetavad väsinult sädemekeste pildumise.

Chino. Dancing.

Igatahes on loodus mõlema mehe loomise päeval ülevoolavalt heas tujus olnud ja sellises suurepärases seltskonnas veedame me nüüd oma aega. Kirsiks kompotile meid tuuakse, viiakse ja hoolitsetakse meie heaolu eest kõikvõimalikul moel. Ilmselt tõmbas kuradike oma päevikusse meie pattude kohta plusse ja miinuseid ning tegi arvepidamisel saatusliku vea - üks pluss sai kogemata rohkem ja meid saadeti paradiisi puhkama. Üsna pea on enamik baari põhikundedest saanud heaks tuttavaks ja päevad mööduvad mõnusas seltskonnas linnutiivul. Öösiti pidutseme Our Shackis parima progressiivse muusika järgi, mida Richie vend ja teised head DJ-d väsimatult mängivad.

Ühel heal päeval keelab Goa valitsus lähenevate valimiste tõttu kogu Goal järgmiseks kuuks ajaks aga pidutsemise, mis tähendab seda, et peale kella ühteteist ei tohi baarid enam alkoholi müüa ja muusikat mängida ning ka köhida võib ilmselt vaid valitsuse loal. Politsei kontrollib igapäevaselt ja keelust üleastujaid ootab ees karm karistus. Edaspidi pidutseme me peale komandanditunni saabumist pimeduses ja alkohol voolab meie pokaalikestesse leti alt.

Ühel õhtul politsei tulebki. Tähtsa olemisega komissariga saadetakse läbirääkimisi pidama Richie Bollywoodi staarist vend ja kantakse ette parim šampanja - kuigi iseenesest ei oleks seda enam vajagi. Politseihärra kõver nägu reedab, et tema teele on ette jäänud teisigi rannabaare, kus klaasike või rohkem manustatud on. Bollywoodi staariga kohtumise ja šampanja mõju on kõikvõimas - heas tujus politseionu viibutab sõrme ja käsib muusika vaikemaks panna. Üsna pea peale tema lahkumist tõusevad aga detsibillid taas märkamatult taevasse.

Mässumeelsust keelu vastu on mujalgi. Legendaarsel igalaupäevasel hipiturul ei taha viimane bänd kuidagi esinemist õigel ajal lõpetada, mistõttu turu haldajad lülitavad välja valgustuse. Aga muusika ei lakka - reggaetrummid põrisevad üha kiiremini ja kiiremini ning tants kuuvalguses võtab woodoopeo kuju. "F... the police!", karjub bändi ilmselgelt lesbiline maooriverega lauljatar mikrofoni ja pühendab viimase armastuslaulu minule. Ja flirdib minuga hiljem nii häbitult, et kui ma juhtumisi lootusetu hetero ei oleks, siis oleksin ilmselt tänaseks päevaks bändis groupiesugemetega pillikandja.

Moskvalanna Kristina, kes Chino pärast aru on kaotanud ja ta tähelepanu saavutamiseks kõigeks valmis on, on Chino külmusest aga nii löödud, et kisub õhtu lõppedes oma mustast kunstparukast karvu välja, naerab hauataguse häälega ja väidab, et ta on nõid, kes oskab armuwoodood. Ilmselgelt on Chino seepeale veel külmem kui Antarktika jäämägi ja minul hakkab Kristinast tagantjärele pisut kahjugi.

Sest juba järgmisel päeval kalliks saanud inimestega hüvasti jättes ja ühte tuttavat paari musti särasilmi taksoaknast kaugenemas nähes mõistan - ei ole vahet, et oled kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, inimesed ja suhted on ühesugused igal pool.
Mõni ihaldab kedagi, kes teda ei ihalda. Mõni kardab armuda ja haiget saada. Mõni petab, kuigi tal on sellest kaotada rohkem, kui võita. Mõni loodab, isegi teadmata, mida. Mõni lugu lõppeb enne, kui õieti alatagi jõuab. Mõni võtab kedagi südamesse, kuigi ei tohiks. Ja mõni saab alles viimasel hetkel aru, kui väga kedagi igatsema jääb.

Black moon dancing. Öösiti kõik koerad on hundid.

Meist on saanud tõelised öösitikondajad. Komberdame Terjega pilkases pimeduses hädise taskulambivalguse toel ranna ühest otsast teise kodu poole. Kui Bagal saatis meid öösel koduteel kassisuurune rott, kes ustavalt me kõrval kalpsas, siis Anjunas komistame pimeduses magava lehma otsa. Terje astub oma paljaste varvastega lehmasita sisse ja saab õnnelikuks - hommikul leiab ta pea samast kohast 600 ruupiat. 

Anjuna beachile kolides elame me rannaäärse agulislummi ühes kõige äärepoolsemas majas. Maja taga on tühermaa, kuhu öösiti kogunevad kõik küla koerad ja võtavad üles selliseid mitmehäälseid ulgumiskaanoneid, et ka kõige ehtsam hallivatimees isegi ei usuks, et tegu pole tema suguvelledega. Ja kurat seda teab, ehk ongi.

Goal pensionipõlve pidav vanem Saksa härra räägib, et tuleb igal aastal talvituma just Indiasse, sest Tai talle ei meeldi lokkava seksiäri tõttu, Indias aga seksturism puudub.  Tõsi ta on: kui Kagu-Aasias jäi igal tänavanurgal silma mõni paks valge vanamees noore kohaliku näitsiku võrgus siplemas, siis Indias on seksiteenuste müümine märkamatuks jäänud. Aga pole pahedest prii Indiagi.

Meie Anjuna kodust kulgeb teekond randa läbi veidi slummistunud agulihoovide, ja alati, kui seda läbime, kostub igal nurgal saladuslik sosin: “hašššh, hašššh…”. Kohalik müügimees ei väsi meid tervitades korduvalt küsimast, kas just täna pole soovi hašisit osta. Kui kuuleb, et ka seekord ei ole, siis järgneb lootusrikas “Coke? Heroin?” Mi-da-gi-gi?

Anjunas suitsetab, tõmbab või manustab tõepoolest  vist igaüks midagi ja magus kanepilõhn hõljub kõikjal. “Haha, you must do something”, naerab vana Šoti hipi Gary, kui meile mõned head plaadid müüb ja annab kauba peale mingi musta väikese nätsutaolise junni, millega meie midagi peale hakata ei oska ja mille me esimesel tänavanurgal külakoertele nosimiseks viskame.

Väidetavalt on just Anjuna rannas 60-ndatel ja 70-ndatel, kui hipid siinsete palmide all kanda kinnitasid ja seksrevolutsiooni/-evolutsiooni käigus segavaks osutunud hilbud seljast viskasid, ära tarbitud rohkem LSD-d, kui kusagil mujal maailmas. Legendaarsest ajastust pärit narkotont on visa hingega ning tema vari ei ole Goalt (ja tegelikult kogu Indiast, kuigi vaevalt et seda mujal just Goa hipide süüks saab panna) kadunud seniajani. 

Eks oma osa narkootikumide levikul on kindlasti ka muusikal ja peokultuuril. Anjuna – see on psühhedeelse muusika paradiis. Psühhedeelse ja goa trance’i kuulamine selge peaga ei anna aga kindlasti sama efekti, kui kõikide nende helinüansside tajumine mingit ainet manustanuna.

Anjuna rannas toimub igal õhtul mõni selline pidu. Selleks ajaks sulguvad kõik teised kohad ning kogu rand koguneb pidutsema ranna ühte klubisse. Ühel õhtul on pidu Shiva Valley’s – legendaarses Anjuna klubis, kuhu läbi aegade on mängima tulnud vaid parimad DJ-d üle kogu maailma. Shiva Valley pidu on “must go” üritus. “Today is party in Shiva Valley”, räägib paljasjalgne kepiga hall, vähemalt 70-aastane vanamees, keda külakeses kohtame, ja tormab päkkade välkudes Anjuna ranna suunas, kus Shiva Valley asub.

Anjuna trance’ipidudel ei ole mitte midagi ühist Eesti samalaadsete pidudega. Siin ei pidutse krillis silmadega purjus alaealised, keda turvamehed ohjeldama peavad ja kes peo lõpuks ise ka enam aru ei saa, kus on, või mis toimus.  Anjuna ranna  trance’ipeod on ilmselt kõige erilisemad, mida minu silm on näinud – ja seda ei annagi sõnadega kirjeldada, seda peab ise kogema ja nägema. 

Lihtsa majasisese klubiosa ette on kottpimedasse randa maha laotatud bambusmatikesed, millel iga mattkonna eest hoolitseb oma kohalik India memmeke, kes väsinud peolistele kaasasoleval väikesel pannikesel ja lõkkel omletti küpsetab ja chai´d (Indiapärane piimaga tee) keedab.  Parimad DJ-d mängivad parimat trance’i ja õhk on kanepisuitsust magus isegi vaatamata sellele, et rannatuul selle minema puhumiseks oma suure panuse annab.

60-ndates aastates Šoti hipi Gary, kes ennastunustavalt hommikuni tantsib, varem külakeses kohatud paljasjalgne kepiga vanamees, indialased, aafriklased, eurooplased, ameeriklased -sajad erinevad huvitavad ja eri vanuses inimesed ühes taktis kottpimedas sõbralikult koos kulgemas. Täielikus pimeduses vaid üksikute tulukeste kumas, kogu seda eriskummalist seltskonda vaadates ja trance’i lakkamatut biiti kuklas tundes kannab see kõik sind ühel hetkel kuhugi teise reaalsusesse.

Meie matikesele istub ühtäkki koos meiega teed jooma seltskond, kes näeb kõige piltlikumalt kirjeldades välja justkui tegelaskujud maailmalõpujärgsest filmist “Waterworld” – juhul, kui maailm eksisteeriks peale veeuputust edasi ja Noa laevas oleks selle ainukesena üle elanud nemad, kanep ja trance-muusika. Nad on ilusad, lausa veatult huvitavad ja nende kummalisi kostüüme võiks lummatult tunde jõllitada.

Sama äkki, kui need eriskummalised tegelased kottpimedusest eikuskilt ilmuvad, nad ka järsku teadmata suunas kaovad. Kus nad end päeval peidavad, või kas üldse reaalsed inimhinged on, ei tea.  Ehk ongi tegu eriliste huntinimestega, kes end Musta Kuu ööl libahuntidena ilmutavad, et ennastunustavalt koos inimestega tantsida ja hommiku saabudes tavalisteks külakoerteks tagasi moonduvad. Nagu need, kes meie akna taga öösiti tundide kaupa huntide moodi uluvad.

* Allolevatel piltidel ei ole mingit seost narkokultuuriga, või kui, siis vaid natukene :P Lihtsalt see suitsetamise seeria kukkus vahvalt kunstiline välja :)

Kadumine psühhedeelsesse muusikaparadiisi

Baga beachil elamise teise päeva õhtuks saab meil sellest kohast lõplikult villand. Ja ilmselt ei saa meid ka selles süüdistada, sest keskmine Baga külastaja on Dolce & Cabbana T-särgiga jõmm-venelane, rannabaarides möllab valdavalt venekeelne kräpp-disko ning kohalikud kaupmehed tervitavad valget turisti esmalt venekeelse lausega. Et mitte tunduda rahvustevahelise vaenu õhutajana - mul ei ole midagi ei venelaste ega ühegi teise rahvuse vastu ja toredaid inimesi on tore kohata igast rahvusest, olgu või eestlased :P Aga minnes Indiasse otsima Indiale omast, ei taha kuidagi leppida sellega, et leiad eest Vene-Hindu Vabariigi. Pealegi oleme Goal ideega leida üles möödunud aegade hipihõng. Bagal elades jääb aga arusaamatuks, kus kõik need vinged hipiinimesed, keda hipiturul lademetes näha võib, ennast siis peidavad. Niisiis kolime ümber 10 km eemal asuvasse kunagisse hipiajastu peamisesse koduranda Anjunasse ja tunneme mõlemad kohe esimesel õhtul, et selle koha atmosfääris on mingi müstiline aura. Teise päeva õhtuks saame aru, miks. Asi on muusikas.

Anjunas ei ole halba muusikat. Jalutame hommikul rannas ja astume esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse laisalt hommikukohvi jooma, kui kuuleme taustaks suurepärast ambient-muusikat. Meie uudishimu peale juhatatakse meid kõrvallauas istuva Londoni DJ Johni juurde, kes Goale pooleks aastaks DJ-tööd tegema on sõitnud. John ei ole kade - ilma küsimatagi põletab ta meile sealsamas samasuguse plaadi. Kui kedagi sedalaadi muusika huvitab, siis artistiks on Solar Spectrum, kes pidavat olema eri stiilide geenius - ambiendist rajuma psühhedeelse trance'ini. Meie kuulsime täna seda softimat poolt ja uskuge mind - parimat helitausta annab rannas istudes oma hommikukohvi juurde soovida.

Õhtul jalutame rannas ja jääme rannakaljudele pimeduses lainete loksumist kuulama. Taustaks on selja taga asuvast kohvikust kostev suurepärane muusika - mida kauem kuulad, seda rohkem ta endaga kaasa viib. Lõpuks tunned, et hoolimata sellest, et su ümber on teisigi inimesi, oled vaid sina ja muusika. See kasvab su sees lainete loksumise taktis, et siis taas rahuneda. Šotimaalt pärit umbes kuuekümnendates hipi Gary soovitab meile sealsamas mitut head plaati.

Järgmise päeva õhtul istume järgmises rannakohvikus ja vaatame päikeseloojangut taas kord suurepärase ambient muusika saatel, mida on miksitud indiakeelse vokaaliga. Ilmselt ei mõju see mitte kusagil mujal nii, nagu siin - aga antud ajal ja kohas on see lähedal täiuslikkusele.

Ühel õhtul otsustame minna peole. Ikkagi pühapäev ju, ja pühapäeviti lõõgastus isegi Vanajumal, peale seda kui kuue varasema päevaga käki kokku keeranud oli. Eelmisel õhtul kohatud kohalik Chino on maininud, et pühapäeval on pidu Little Vagator nimelises rannas. Mõeldud-tehtud, sinna me suundumegi! Aga oma tantsukingade (või siinses kontekstis pigem paljaste päkkade) kulutamiseni pääsemine ei ole nii lihtne, kui pealtnäha võiks arvata.

Kaval taksojuht on programmeeritud viima rumalaid valgeid naisi vaid ilmselt oma lehmalellepojale kuuluvasse ööklubisse ning teatab jonnakalt, et seal, kuhu meie minna tahame "is no party tonight". Aga "there is no party tonight" ka kohas, kuhu ta meid toonud on, ja nii seisamegi ühtäkki koos kolme lehma ja nelja vasikaga klubi ees, kus mitte midagi ei toimu ja mis on piisavalt kõrvalises kohas, et niisama minema jalutada. Lollid ja järjekindlad ei jäta aga jonni. Nui neljaks, viieks või kuueks, aga Vagator beachile peame pääsema!

Ka järgmine taksojuht üritab meid järjekindlalt viia oma sõbra klubisse. Meie aga nõuame sama järjekindlalt Vagator beachile saamist. Lõpuks mees ärritub, hakkab kätega vehkima ja veab meid pimeduses asuva lagunenud trepi jalamile, mis mäe otsast alla randa suundub. "You see blackout, total blackout! Nobody is there, nobody!", karjub mees. "Yeees....", venitame meie, "but still, how we can go there?".

Taksojuht jõllitab meid mõistmatult, arvetes ilmselt, et meie näol on tegu kahe enesetaputuristiga, sajatab meid mõttes kõikide teadaolevate vandesõnadega ja tõenäoliselt annaks meile kiireima ja valutuima suitsiidiakti sooritamiseks kohe laetud relva ja kolm kuuli (juhuks, kui me kohe esimesel korral sihtmärki tabama ei peaks), kui need tal vaid kaasas juhtuks olema. Kuna relva ja kuule ei ole, läheb mees kergema vastupanu teed ja sõidab kummivilinal minema, nii et minuti pärast meenutab tema olemasolu vaid tolmupilv, mis keset tühermaad üles kerkib. Nii me seal omapäi seisame - selja taga pimedus ja ees tundmatus. Kas minna tagasi või edasi?

Alt rannast kostub muusikat, aga sinna saamiseks tuleb ette võtta teekond pimeduses käänulisel ja laguneval sügavikku suunduval trepil. Mustavas pimeduses ei ole ka näha, kui pikk teekond langust ees ootaks. Meri aga tundub loksuvat siinsamas ja muusika kostub endiselt.

Justkui postimüügikataloogist tellitult ilmub aga meie selja taha juhuslik kohalik mööduja Jack, kel samuti suund alla randa. Tema toel sinna komberdamegi. Little Vagator on väike lahesopp kaljude vahel ja muusika mängib vaid ühes kohas. Niipea, kui pimeduses rannabaari astume, võtab justkui noore Adonise välimusega omanik Richie meid vastu kui kõige ammuoodatumaid külalisi. Selgub, et terve päeva kestnud raju rannapidu oli just öö hakul lõppenud ja baari on järele jäänud vaid Richie, tema DJ-st vend, kaunismees Chino ja Marilyn Monroe noorema õe välimusega ja vähemalt sama staariliku ellusuhtumisega moskvalanna Kristina.

Sel õhtul on pimedusest ilmunud kahele eestimaisele inglile kõik joogid baari kulul ja Richie DJ-st vend mängib vaatamata sellele, et terve päev pidu selja taga on, viimastele baarikülalistele viis lisatundi DJ-sette, mis teeks au igale parimale Londoni alternatiivmuusikaklubile. Kord muutub muusika kiiremaks ja psühhedeelsemaks trance'iks, et siis taas rahuneda lainete taktis house'i ja spirituali peale. Ja see kõik sobib kaljuseinte vahelisse lahesoppi justkui parima rätsepa õmmeldud ülikond. Anjuna ja Vagatori imeline aura peitub imelises muusikas.

Ainult printsess Kristina pirtsutab sel õhtul, kuulab kaasavõetud I-pad'ist Justin Timberlake'i ning laulab kõvasti ja valesti Justinile kaasa.

Hippies are alive!

Mõista, mõista, mis rahvusest on maailma kõige ilusamad hipid?
Ei, mitte vabameelsed ja pisut boheemlaslikud hispaanlased või britid, nagu esimese hooga arvata võiks. Ega ka mitte prantslased, austraallased või ameeriklased. Vaid üllatus, üllatus - maailma kõige ilusamad hipid on... venelased. Sekka muidugi ka teiste rahvuste värvikirevat kompotti, aga üldpildis võib öelda, et Goa hipikultuur elab edasi venelastes, kes on siin lausa täiuslikkuseni kaunid. Ning laupäevaõhtuti tulevad kõik need huvitavad ja kummalised ennast näitama Arpora ööturule.

Saša annab sellise hooga gaasi, et väikese valge kohe-kohe koostlaguneva minibussi kumm kiunatab all ja rüüpab roolis olles rummi. "Driving Russian style!", naerab ta ise. Andrey istub kõrval ja loeb sohvrile nähtamatut kaarti. See tandem moodustab kokku parema kombinatsiooni, kui kohalikud taksojuhid - Moskva liiklusseadused (või pigem ilmselt seadusetused) on venelaste sõiduoskustele oma tugeva panuse andnud. Ja seda läheb siin vaja - lisaks pidevalt teel komberdvatele koertele, lehmadele, ilma ühegi valgusallikata tontinimestele ja -liiklusvahenditele on India liiklus vasakpoolne ning seega keskmisele eestlasele alguses üsna harjumatu. Saša ja Andrey on Moskva venelased, kes nagu paljud teised nende rahvuskaaslased on Goale puhkama ja pidutsema sõitnud ning kohe Goale saabumise esimesel õhtul võtavad nad meid oma ja nende sõprade kaitsva (vahel isegi liigagi kaitsva) tiiva alla. Nüüd topivad nad meid valge bussi tahapingile vallatute kurvide taktis ringi põrkama ja sõit Arpora nimelise linna ööturule algab.

Nagu ööturul ringi vaadates joonis 1.1 kinnitab, siis hipid ei kadunud koos oma ajastu lõppemisega, vaid on uutes generatsioonides ja väljundites ilmunud sel õhtul tõelisesse new-age hipiparadiisi. New-age hipi ei ole suvalistest hilpudest kokkuklopsitud muretu lillelaps, ja isegi, kui new-age hipide riietus tundub suvaline, siis tegelikult harmoneerub iga detail teisega lausa valatult. Sekka mõned autentsed vanakooli-hipid, kes ilmselt 60-st saati Goalt lahkunud ei ole ja tõenäoliselt elavad siiani koduks oleva ranna kolmanda puu all. Sellist ilusate inimeste kontsentratsiooni pole samal ajal ja samas kohas vähemalt minul varem näha õnnestunud, nii et esimesed hetked jõllitame Terjega kogu seda vaatemängu lummatult. Millised riided ja aksessuaarid! Milline šikk hooletus erinevate stiilide kokkusobitamisel, mis lõpptulemusena moodustab hämmastava ja detailideni viimistletud terviklikkuse. 

Õhtu lõpetuseks tantsime turu kõrval tantsuplatsil sumeda suvetaeva all Goa-trance'i ja deep house'i saatel koos kõikide nende sadade inimestega varaste hommikutundideni. Hippies are still alive!