Mis juhtub siis, kui Kep´i nimelises linnakeses saavad juhuslikult kokku üks eestlane, üks islandlane ja üks krossitsikkel?

Loomulikult juhtub see, et eestlane loobub vabatahtlikult poolest oma kaasasolevast tavaarist, et tsiklile ära mahtuda, paneb endal üll´ parima võimaliku motokostüümi, mis koosneb õlapaelteta satsilisest minikleidikesest ja roosadest kuldsete liblikatega plätudest (sest see on ainus kaasasolev riietus), seob juuksed patsi (kiivrit siin kaasreisijatel ei ole) ja istutab end, tagumik ulakalt paljas, tsikli tagaistmele. Ja loomulikult satuvad eelnimetatud offroadima kõige uskumatumatesse banaaniküladesse, millest ükski turismireisi bülletään ei ole undki näinud.

Sest ainult nii näed sa oma teel kõige ehedamat kohalikku külaelu, kus paljad pruunid khmeerilapsed mängivad oma kanajalgadel majakeste õuedel, ainult nii istud suvalises külakeses koos kohalikega nende vitstest hütikese ees ja "ajad juttu" (igaüks loomulikult omas keeles, sest üksteisest aru ei saada, aga naeratuse siiras võlu on rahvusvaheline, ja seda keelt oskavad khmeerid paremini, kui keegi teine), lehvitad hüvastijätuks suurele suguvõsale, kes külla eksinud kahte valget tervitama on jooksnud ja jood suvalise müügiputka ees coca-colat koos tiibeti nunnaga. Ainult nii tunnetad päikese paitust oma paljastel varvastel ja tuule jahutust oma juustel, naudid erinevate lõhnade imelist kompotti oma ninas, ja tunned iga ihurakuga, kui kuradi, kuradi, kuradi õnnelik sa oled, et seda kõike näha, kogeda ja tunda saad.

Ja olgugi, et õhtuks on tagumik kõrgel krossitsikli tagaistmel lapikuks istutud ja meenutad punasekarvalist tolmuahvi, tunned sa end nii elusana, kui veel üldse saab.

Jõulupohmellist priiks

Eile õhtul istusime rannabaaris, sügasime varbaga liiva ning vaatasime pidutsevat linna ja ilutulestikku. Kaasasolev lugu on teile tervituseks - eks sumeda taeva all laine loksumist 

kuulates on sel muidugi veidi teine mekk, aga veidi aimu meie jõulumeeleolust ehk annab ;)

Mis sest, et Eestimaast 10 000 kilomeetrit eemal, ka Sihanoukvilles saime jõuluhulluse poolt vallutatud. Siin aga pole jõuluhullus mitte niivõrd materiaalsuses väljenduv, kuivõrd mõnusalt humoorikas ja "kiiksuga". Nii näiteks oli 35-kraadises kuumuses mööda linna kõndimas näha päkapikumütsides tegelasi. Mõni agaram oli end kohe pealaest jalatallani ära kostümeerinud ja meenutas kõige lihtsamalt öeldes mingit kuldset sädelevat hunnikut, millele konkreetset nime andagi ei oska. 

Rannas käevõrusid ja muud träni müüvad rannalapsed olid endale vatist habeme ette kruvinud ja punase kostüümi selga tõmmanud - nii nad seal bikiinides turistide vahel täiskostümeeritult, nagu väikesed punased jõulukääbused, ringi sebisid.

Inglased näiteks aga tähistasid jõulude saabumist "pub running´uga", mis seisnes selles, et kell kolm päeval alustas ca 40 inglast linna ühest pubist ringkäiku mööda linna pubisid, läbitav marsruut oli ca 15 pubi ja igaühes peatuti mõne dringi (või isegi paljude) tegemiseks. Igatahes ajaks, mil nad viimastesse kohtadesse jõudma hakkasid, olid nende read märkimisväärselt hõrenenud ja need vähesedki allesjäänud meenutasid rohkem mingit muud olevust kui inimest.
Eesti - khmeeri segaseltskond istus koos pika jõululaua ääres ja vaatas, kuidas khmeerid kahe suupoolega isukalt sülti ja hapukapsast pugisid :)

Et asjad liiga üksluiseks ei kisuks, jätame täna Heleniga Sihanoukvillega mõneks ajaks hüvasti ja asume teele Kampoti ja Kepi nimeliste kohakeste poole. Kohalikud eestlased räägivad, et need pidavat nii mõttetud olema, et seal ei ole kohe mitte midagi. Igatahes ootan põnevusega, sest elu on näidanud, et just seal, kus kohe "mitte midagi" ei ole, on tavaliselt kõige huvitavam :P

Õnn elab majas nr 56?

Igas sadamas on ikka üks eestlane, indeed. Nii avastasin Sihanoukville´i jõudes, et elan siin samas majas ühe teise vanderselliga, kellega Austraalias korterit sai jagatud, ja just praegu astus tänase päeva üllatuskülalisena ootamatult uksest sisse üks Heleni nimeline kodumaine saarepiiga, kes Aasias omapäi juba kuid ringi seikleb.

Meil siin möödus jõululaupäeva hommik rannas päevitades ja purjetades, aga igatahes täna kell 6 õhtul istuvad kõik Sihanoukvilles viibivad ca 20 eestlast Beach Roadis suvekuumuses jõulusöömaaega pidama - koos süldi, hapukapsa, verivorstide ja piparkookidega muidugi.

Üldiselt pidutsejate linnana tuntud Sihanoukville´i medali teine pool on hoopis teistsugune: kui astud baarimelust ja linnakärast eemale ning sõidad äärelinna, siis näed, kuidas vaesem elanikkond elab barakkides, millest isegi iga endast lugupidava peni kuut Eestis on rohkem "euro", kui need hütid siin. Eks see lääne inimesele pisut ehmatav tundub, kuigi vaevalt et hütielanikud oskavad meile nii loomulikke asju taga igatseda. Nii palju rõõmsaid "Hello"! tervitushüüdeid, väikeseid ja suuri käsi külla eksinud valgele võõrale õnnelikult lehvitamas, ei ole ma ammu näinud. Teeäärtes mängivad lapsed on nagu nööbid ja poseerivad kaamera ees särasilmselt, olles siiralt õnnelikud, kui digidisplay´l endast tehtud fotojäädvustust näevad. Üldiselt on khmeerid armsalt tagasihoidlik rahvas ja siira naeratuse saab juhuslikult nende vaesesse külakesse eksinu kingiks kaasa ka sellelt, kellel midagi muud peale väikese ümberkukkuva hüti kõnnumaal ei ole. Äkki siis ikkagi peitubki õnn milleski muus, kui ainult asjades.

Natuke sedasama soojust ja kuhjaga siit kogutud tumedate särasilmade siiraid naeratusi teilegi sinna kingituseks! Häid jõule!

Plastist bling-bling jõulud ja kahtlane nõiaroog

Kui te arvate, et Kambodzhas jõule ei ole, siis eksite. Vähemalt Beach Roadi hotelli "elanikud" valmistuvad selleks täies hoos: eile käisime linna peal jõuluehteid ja kuuske ostmas.

Kuusk on loomulikult plastist ja ehetest oli valida kas väga säravate (loe: silmakarjuvalt maitsetute) või veel rohkem säravate vahel, aga olemas nad on. Toppisime kuuse tuktuki ja vedasime koju - nüüd ta seal nurgas palmipuude vahel plingib...

Ning just sai külmikusse pandud 10 kilo sülti, mille tarbeks hommikul spetsiaalselt turult liha käisime toomas ja mida terve päeva usinalt köögis keetsime- khmeeridest kokad umbusklike nägudega kõrval piidlemas, kuidas kuus eestlast mingit kahtlast nõiarooga valmistavad.

Oh sa pime, pime, pime, maailm on imeline

Kummaline on see ilmamaa ikka... Ajal, mil Euroopa võitleb lumetormidega ja teie palute jõuluvanalt kingiks uusi käpikuid ja karupükse, istume meie siin Aasias hetkel justkui teises reaalsuses ventilaatori all ja higistame. Eile pakkisime end kolmekesi ühe pisikese mopeedi peale ja sõitsime, soe tuul juukseid sasimas, linnas ringi.

Ainuke liiklusreegel, mis siin kehtib, on see, et reegleid ei ole - ei kiirusepiiranguid, nulltolerantsi, isegi konkreetseid sõidusuundi mitte. Sõida seal, kus tahad, ja kuidas tahad.

Enam ei üllatugi selle üle, et baari ja sealt tagasi sõidetakse mopeediga (seejuures juuakse alkoholi mitte klaasist, vaid lausa pooleliitrisest ämbrist -7 dollarit ämber- ja õhtu jooksul läheb selliseid ämbreid üüüüsna mitu), mopeedide seljas võib näha istumas terveid suguvõsasid pluss kaasasolev tavaar (minu isiklik rekord on hetkel 5 täiskasvanud inimest pisikese mopeedi peal, aga olen üsna kindel, et ära annab mahutada veel poole rohkem), või et keset tiheda liiklusega maanteed leiad ühtäkki eest poegiva lehma, peremees stoilise rahuga kõrval vaatamas.

Kohtume 69. ja Pussycati nurgal

-->

Peale paaritunnist segadust ja ootamist tõuseb lennuk siiski Vietnami lennuväljalt taas õhku ja võtab suuna Kambodžale. Öine pealinn Phnom Penh tervitab meid raevuka vihmasajuga. Nii võivadki juhuslikud öised uitajad näha kolme valget, kes tuktukiga linna poole sõidavad – kahel neist on Põhjamaalt sisse smuugeldatud talvejoped seljas, kuid plätud jalas (ikkagi suvi on ju), ja suu eufooriliselt kõrvuni. Vesi pritsib kahte lehte nii tuktukist väljas kui selle sees, nii et ainsad kuivad kohad on peopesad, mis esimese kohaliku Angkori tervitusõlle pudeli endasse on surunud. 

Reisiväsimus on kui peoga pühitud, adrenaliin tuksub soontes, ja nii haagib Rene vaatamata hilisele kellaajale meid sappa ning suundume Phnom Penhi girliebaaride tänavale. 69, Pussycat, U & Me Massage... nimed räägivad enda eest. Siiski, prostitutsioon ei ole Kambodžas (vähemalt avalikult) lubatud ning girliebaarides ei tohi tüdrukud enam isegi laval tantsida, nagu Tais. Kambodža on võtnud selge suuna seksiteenuste avaliku propageerimise ja tarbimise vähendamisele. Varjatud kujul muidugi äri toimib ja vähe on ilmselt neid valgeid mehi, kes Kambodžasse sattudes kohaliku tüdruku võrku langemata jäävad. Üksi ja sõpradega koos reisivad ontlikud pereisad ja abielumehed eelkõige. Tänapäeva hull, vabameelne (loe: rikutud?) maailm...

Baari astudes langen ka mina kohe uksel kohalike tüdrukute võrku. „Sa oled nii ilus!“ „Nii kaunid blondid juuksed!“. Imetlus on siiras ja saan seda tunda oma Kambodžas oleku aja jooksul korduvalt – seejuures nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis eelkõige just sookaaslaste poolt. Kohalikud noormehed imetlevad ka, aga vargsi ja kaugemalt, ning siivutuid kutseid tuleb kordades vähem, kui näiteks India, Itaalia või araabiamaade meestega kokku puutudes on ette tulnud. Usk? Temperament? Mingi sisemine väärikas olek ja viisakus, mis khmeeri rahvale, vaatamata mitte eriti kõrgele haritusele, nii omane on?

Suitsuse girliebaari hämaruses on paarkümmend mustapäist tüdrukut, üks istub valge mehega lauas ja masseerib ta kaela, teine kõkutab valge turistiga niisama. Ülejäänud teevad aega parajaks baarileti ääres kõlkudes. Teeme oma esimesed rummiämbrid, mis ei jää meie Kambodžas oleku aja jooksul sugugi mitte viimasteks.


Varajased hommikutunnid leiavad meid mängimas mõistatamismängu teemal, kas järjekordne mustapäine graatsia on naine või ladyboy. Kuigi Kambodžas ei ole transvestiidid ja ladyboy´d  öises tänavapildis enamuses, siis mõned mööda tänavaid siiski ringi patseerivad. Baaridesse neid sageli sisse ei lubata. Üldiselt, mida nõtkem, koketeerivam ja väljakutsuvam, seda kindlam on võimalus, et miniseeliku ja napi kireva topi all on midagi teisiti, kui jumal naist luues ette kujutas. 

Kinnitage turvavöö, reis tundmatusse on alanud!

Teel oleku teise päeva hilisõhtul rappume väikese lennukiga Shanghaist (Hiina) Phnom Penhi (Kambodža) poole. Alates Hiinasse saabumisest oleme näinud täpselt ühte valget inimest peale meie – ülejäänud on olnud kõik tumedapäised ja umbkeelsed asiaadid. Lennukis immigratsioonikaartide täitmise ajal hakkab meie vahel istunud segase päritoluga tädi nihelema, seejärel poetab arglikult oma immigratsioonikaardi minu kätte ja lõpuks ka oma passi. Selgub, et proua Tang (nagu passist lugeda võib) ei oska kirjutada. Või siis lugeda. Või siis mõlemat. Abivalmis valge kirjaoskaja aitab immigratsioonikaardi ära täita – tädi Tang kontimurdvast kohustusest pääsenuna südamerahus ise kõrval magamas.

„Need kaks valget oskavad kirjutada... “ sahiseb üle lennuki kuuldus ning viie minuti pärast on meie pingi juurde moodustunud tumedapäine/ -silmne järjekord, passid kuulekalt näpus, kannatlikult ootamas, millal kaks valget ka nende kaardiga samasuguse võlutriki korda saadavad.

Hookuspookus tehtud, oleme vähemalt kümme korda populaarsemad, kui enne. Tere tulemast, "innovatiivne" maailm!

Mõni hetk hiljem võtab lennuk hoo maha ja valmistub maanduma, kuid mõtleb siis ümber, lisab kiirust ja kõrgust ning tiirutab lennuvälja kohal abitult ringi. Veidi närvilised stujardessid jooksevad mööda lennukit ringi, värisevate kätega Siki tellib veel ühe klaasi veini (ei, tooge parem kohe terve pudel!), lennuk võtab akna taga modernse valgusinstallatsioonina rütmiliselt sähviva välgu taustal suuna tundmatusse ja mina naeran hüsteeriliselt.  

Meie (pisut murelikult): "Excuse me, but where are we landing?"
Stjuardess: "Pszszskahjsmhaka"
Meie (pisut süveneva murega): "Ahaa, ok... but is this Pszszskahjsmhaka in Cambodia?"
Stjuardess (täie kindlusega): "Yes, yes, in Cambodia, yes"
Nii me lõpuks sähvivate välgunoolte ja Siki palvete saatel maandumegi. Vietnamis.

Ma tahan olla vaba, ma tahan ära minna...

Kui vaid saaks koguda mälestused, emotsioonid, lõhnad kokku ühte sahtlisse... Puhuks aegajalt karbikestelt tolmu pealt, võtaks mälestuse välja, imetleks siit ja sealtpoolt, võtaks teisest karbikesest juurde sind sel hetkel vallanud tundeid ning elaks uuesti kõike olnut sama ehedalt läbi. Tegelikult on mul kahju, et ei ole oma varasemate reiside kogemusi kirja pannud, sest kirjutamisväärset oleks ju olnud. 

„Siki, läheks Kambodžasse?“

Siki: „Ooo...lgu“

Vaatasin nurgas kössitavat seljakotti, ja tundsin, et on aeg taas minna maailma avastama. Võtsin kaasa sõbranna Siki, või võttis tema mind - kurat seda enam teab, mispidi see tegelikult oli.

Umbes täpselt nii see juhtus. 

Siin on väike osa mälestustesahtlikesest sildiga "(Öösiti)kondamised Kambodžas". Sedakorda siis ka lõpuks kirjapildis.