Kolm hetke Sri Lankalt

Vahel võib.
Lasta hingel rännata.
Ja südamel lennata.

Võõramaised tähed. Tume taevas.
Öine kuumus.
Sina.
Ja mina.
Mis sest, et siin on teisigi, me seisame vaid sinuga kahekesi sel katusel.
Su suudlus on pikk. Ja ilus.
Kogu maailm keerleb.
Kui sa vaid ei hoiaks mind nii tugevalt
kukuksin siiasamasse kõvale betoonpõrandale
muutuksin tuhandeks väikeseks ümmarguseks pärliks
ja veereksin kõrinal mööda treppe alla
öhe.
Aga sa ei lase mul pärliteks pudeneda.
Naeratan.
Su huulte maik veel mu suul.
Tänan sind!
Ma olen jälle nii elus.

Inspireerituna liigselt joovastavast veinist, kuumusest ja kuuvalgel sonimisest. Nothing more. Nothing less.

Kui vaid...  kui vaid saaksin selle ühe hetke elus korraks veel tagasi.

Hetk kaks.

Me sõidame koos pilootidega Kandyst Colombosse. Piloodid räägivad omas keeles lakkamatult, ja kui meie Triinuga eestikeelselt sekka lööme, kõlab see, justkui oleks neli smurfi autos ja plädiseks mingis tundmatus eelajaloolises dialektis. Me naerame kõikide naljade üle, mille üle vaid naerda saab; ma ei näe meie piloote selle sõidu jooksul (ega ka millalgi varem või hiljem) halvas tujus, ärritununa või kurjana, ja ma tunnen, kuidas see positiivsus haarab mind üleni endasse. Ma naeran nii hingest ja südamest, nagu ma juba ammu enam naernud ei ole. Kõik mured kaovad, need on läinud, põrmustunud selleks üheks viivukeseks hetkeks... ma olen nii muretu ja vaba... ja ma soovin, et see teekond ei lõppekski.

Aga nagu elus ikka, ükskord jõuad sa kohale. Reaalsusesse. Seks ka hetk kaks peab lõppema. Liiga ruttu, ilmselgelt, sest minus on veel seda õnnelikku lapselikkust... kuskil sügaval, peidus. Ootamas oma aega. Sest sa ei ole kunagi liiga vana, et olla lapselikult õnnelik.

Hetk kolm.

"Jumal küll, kuidas sa julged niimoodi rännata?", imestab suur ja tugev Austraalia mees Unawatuna rannas, "blond naine, kõik tahavad petta, röövida ja vägistada, see on tõesti ohtlik". Aga ma ei mõista teda.

"Mis on esimesed sõnad, mida sa tahad kohalikus keeles õppida?", küsib Prashan, meie piloodipoiss, esimesel õhtul, kui teda kohtame.
"Kuidas öelda: "ei"?" tunnen huvi.
"Vajalik sõna, "naerab Prashan, "epa! (ära tee!) või ne! (ei!)"
Aga mul ei lähe neid sõnu Sri Lankal kunagi vaja.

Me satume Ranuka rannabaari Unawatunas päris juhuslikult. Ranuka on veidi üleolev machomees ja meie kaks valget naist, kellega ta kunagi tegemist ei teeks. Aga kuidagi, millegipärast, saab sõprus sõlmitud. Me paneme selle oma imeliste iseloomude arvele. Olgugi, et Sri Lanka macho, on igas machos sügaval peidus ka üks džentelmen. Ja Ranuka tassib meid meie Unawatuna aegadel siia-sinna, tutvustab oma sõpru ja kohalikke kombeid. Ühel ööl sõidame me kolmekesi mööda kottpimedat, kitsast ja konarlikku džungliteed (sest Ranuka on rummi joonud, rolleril ei ole kindlustust ja tal ei ole lube - nagu enamikul liiklejatel Sri Lankal).
"Kas sa ei karda?" küsib Ranuka "te olete pimedas džunglis koos võõra mehega".
"Ma usaldan sind," ütlen vaid.
Kui ta vaid väärataks ja me kukuks, oleks me üsna katki. Kui ta vaid oleks halb inimene, jääks siia metsa kaks tundmatut elutut keha, ja keegi ei saaks teada.
Aga ma ei karda.
Ma tahan usaldada. Ja elada. Ja kogeda.
Soe tuul sahiseb mu juustes, kui me sõidame, ma panen silmad kinni ja tunnen kõiki lõhnu, mida džungel pakub, iga põõsas laulab ja siristab. Adrenaliin pumpab mu soontes ning ma olen jälle nii õnnelik ja elus, kui üldse olla saab.

Sest nüüd ma mõistan, lõpuks ometi, peale kõiki reise seitsme maa ja mere taha: ma tõesti enam ei karda. Ma ei karda võõrsil olla. Ma ei karda inimesi. Ma ei karda elada. Ma usaldan neid, sest nad ei lase mul kukkuda. Ja see on üks väga hea tunne.

Siis, kui me oleme Unawatunast juba läinud, saadab Ranuka meile sõnumi: "I kind of miss you". Machomehele kohaselt ei saa ta sõnu rohkem loopida.

Well, me "kind-of" igatseme teda ka. Ja mu südamesse läinud Unawatunat. Ja kõiki neid toredaid inimesi, keda kohtasime. Ning kõiki mõtteid, tundeid ja kedagi, mis/kes mind... vahel kuuvalgel sonima sunnivad.

Ja kohe päris, päris palju igatseme me Sri Lankat.

Palun visake mind siit kuradi paradiisist välja!

Ranuka, kohalik hotelli- ja rannaklubi omanik, kellega mõned nädalad varem Unawatunas kohtusime ja kes meid oma kaitsva tiiva alla võtab, pakib meid ühel õhtul oma rolleri peale. Nii me - mina kaks bongotrummi kummagi kaenla all, Triin lihtsalt taga lehvimas - kusagile pimedusse sõidamegi. Ranuka tahab meile tutvustada Sri Lanka kodupidusid, kus põrisevad bongod ja kõlavad kohalikud laulud. Kellegi tagaaias me lõpuks maandumegi. Seitse poissi istuvad ümber laua, kõigil ühesugused näod ees, valged hambad justkui pärlid tumedas näos säramas, vaatavad meid, sügavad häbelikult kubet ja naeratavad ebalevalt. Ühele poistest surutakse bongo jalgevahele, poiss on esialgu küll kohmetu ja ei julge rütmi üles võtta... aga kui see tuleb, põrisevad öises kuumuses bongod, poisid laulavad üheskoos kui inglikoor ja õõtsutavad end rütmi taktis kaasa. Kaks eestlast, va tuntud laulu- ja tantsurahva esindajad, istuvad kui tukunuiad ja ei oska sri-lankalaste laulu- ja rütmioskusele suurt midagi vastu panna.

Seekordne lugu on pilguheit Sri Lanka pidutsemise, pahede ja glamuurimaailma, mis lennutab meid kodukootud tuhkatriinudena otse ahju tagant kulla ja karra keskele, kus tõllad ei moondugi südaöö saabudes tagasi kõrvitsateks. 

Minu lemmikkohaks Sri Lankal saab Unawatuna - olgugi, et rannaala näitab kahjuks kangesti juba liigse moderniseerumise märke, on rannast väljapoole jääval osal olemas oma karakter, see müstiline miski. Nagu Anjunal Indias Goal. Randa viivad kitsad tänavakesed, millel toimuvat elu saan oma "kodu"trepil istudes jälgida. Viirukilõhn hõljub õhus ja meie peatuspaiga lähedal on mungaklooster, kust varahommikuti kostab munkade hüpnotiseerivat palvelaulu. Päikeseloojangus muudavad tänavad oma värve kõikidesse varjunditesse ja valguse mäng on imeilus. Kohakese atmosfäär on nii zen, et ma võiks siia jäädagi, see on minu koht ja ma tunnen seda iga oma ihurakuga.

Vahepeal ringi seigelnud, satume Unawatunasse teist korda 30 km eemal asuvast Mirissa rannast. Meid toob siia väike tuk-tukijuht, kelle Kirbuks ristime, ja kes tunniajase teekonna jooksul valgetesse "madam"´idesse nii kiinduda jõuab, et peame teda lausa rahaga taga ajama, et ta algselt kokkulepitud sõidutasu meie käest vastu võtaks.

Legendi järgi on Unawatuna müstiline koht, mida aeg-ajalt tavatsevad külastada erinevad ebamaised olendid - jumalad ja deemonid - ja ega legend vist väga ei eksigi. Pimeduse saabudes muutub Unawatuna rand paheliseks peoparadiisiks (või siis pigem põrguks), kus päeval ontliku rannarestoranina tegutsenud koht moondub klubihooneks, milles sajad paljasjalgsed mustad ja valged kehad muusika saatel väänlevad, vägijooke ja (ilmselt ka) kangemaid meelemürke pruugivad.

Sri Lankat külastav keskmine turist tundub olema Saksa gei - igatahes jääb rannas inimesi vaadeldes geide kontsentratsioon tugevalt silma. Ilmselt ka tänu sellele on kohalik seksiäri üles ehitatud beachboyde süsteemile. Beachboy on noor moedändi, tavaliselt hea välimusega ja edevalt riietuv-käituv kohalik mees, kes räägib umbes 7-8 erinevas keeles, aga ainult seda juttu, mille ta varem pähe tuupinud on. Teemavälistes vestlustes saab keeleoskus otsa. Beachboydel on aga head kontaktid kohalike tähtsate ärimeestega ja tänu sellele kasutavad võõramaalased neid sageli ka oma äritegevuses kontaktivahendajatena. Muul ajal osutab beachboy sihtotstarbelisi teenuseid nii naistele, kui mõni vanem daam end reisil olles üksikuna tunneb ja piisavalt ostujõuline on, aga enamasti gei-meestele. Tõepoolest, nii mõnigi kord jääb rannabaarides istudes silma geipaarike, kes hommiku saabudes koos oma isikliku rannapoisiga koju suundub või mõni vanem, paksem ja rikkam valge härrasmees, kes klubi tantsupõrandal lausa kahte beachboyd ringi vurritab.

Väike Kirp, kes meid oma tuktukiga Mirissast Unawatunasse sõidutas, on tulnud õhtul klubisse oma südamedaame otsima ja kui me talle väga tähelepanu pöörata ei viitsi, istub ta nagu truu kutsikas klubi teises otsas ja jälgib meid üksisilmi. Iga kord, kui olen hetkeks kuskile üksi jäänud, püüab Kirp külje alla pugeda, ja kuigi ma pole ise ka just teab mis hiidnaine Kreonta, pean ma olema ülimalt ettevaatlik, et pisikesele mehikesele mitte peale astuda ja teda ära lömastada, kui ta end jälle ootamatult mu selja taha nihverdanud on. Ja Kirbul ei jää muud üle, kui oma tõrjutus odavasse rummi uputada.

Üldiselt ongi Sri Lanka noorel lihtsal maapoisil kombeks end pidutsedes pildituks tõmmata. Ning seejärel ujuma minna. Klubijärgne suplus on lausa rahvuskomme, seda teevad kõik kohalikud, kuigi tegemist on ookeaniga ja selle lained on võimsad. Ühel ööl ongi kuri karjas - joomasena ujuma läinud noor mees jääb lainetesse ja hommikul on päevitajate vahele rannatoolile tõstetud vaid tema elutu valgete linadega kaetud maine keha. Mälestusteenistus peetakse otse rannal lõõskava päikese all ja kõige lõpuks kukub sealsamas kokku hukkunu ema, keda omakorda tükk aega turgutama peab.

Teiste jaoks läheb läheb elu rannas edasi vanaviisi, pimedus saabub igal õhtul uuesti ja ühes sellega kuumad rütmid ja hedonistlik-hukatav elustiil.

Aga raskem on alles ees. De jure küll mitteametlikku, kuid de facto pealinnaks olevasse Colombosse jõudes saame aru, et me alahindasime Colombot, oh, kuidas alahindasime. Minu ettekujutlustes pidi Colombo olema midagi Kambodža pealinna Phnom Penhi sarnast - selline kulunud ja kohati ligadi-logadi linn. Aga Colombo on tegelikkuses kaasaegne ilus ja puhas suurlinn, mis ometi mõjub väga kodusena. Ja siia on kogunenud ilmselgelt Sri Lanka kõige rikkamad, ilusamad ja edukamad.

Me teeme tiigrihüppe oma ahjutagusest urkast ja odava kohaliku rummiga vürtsitatud rannapidudelt sära ning glamuuri maailma ja tunneme end kui Tuhkatriinud, kellele on jalga surutud imekombel õige suurusega kuldsed jalavarjud. Kui veel nädalapäevad tagasi elasime Unawatunas ühe umbkeelse vanamemme pisikeses odavas askeetlikus külalistetoas, mis oli nii suur (või siis pigem väike), et seal peale voodi rohkem vaba põrandapinda ei olnudki ning sedagi piskut tuli jagada armee sipelgate ja tarakanidega, siis nüüd kõlgutame muretult jalgu kallites kohvikutes, lauad katavad end ise, 150-eurosed šampused voolavad ojadena ning  pidudele viivad ja koju sõidutavad meid erinevad palgatud autojuhtidega luksusautod. Afterpartyd toimuvad 4-kordsetes eramajades, kus on nii palju tube, et näeme kurja vaeva, et seal mitte ära eksida ja mille allkorrusel vuristavad ringi isiklikud teenijad.

Kes maksab? Ma ei tea, mu rahakott on juba viimaseid päevi kuskil koti alumises põhjas ja seda pole olnud põhjust välja võtta, ning ma tunnen, kuidas minus tõstab pead väike parasiit. Inimestega tutvuda on imelihtne - sa lihtsalt jääd üldiselt vaid kohalikest meestest koosnevas linnas silma ja nendele rikastele ja ilusatele on suurimaks heameeleks su meelelahutusliku elu eest hoolitsemine enda õlule võtta.

Veel viimasel päeval viib Chanaka (Colombo ühe kõige rikkama firma omanik ja igati sümpaatne ning tark meesterahvas) meid hüvastijätuks sööma kallisse luksrestorani, peab ise korraks tööasjus ära käima, aga tellib meile lauad looka toitu ja šampust ning annab kelneritele karmi käsu jälgida, kui meil millestki vähegi puudus peaks tekkima. Puudust ei teki - kõik on siin linnas kogu aeg olemas, kõik on juba organiseeritud ning tellitud, ja kõike on ilmselgelt liiga palju.

Meil on lennuki väljumiseni aega napp tunnike, asjad on pakkimata ja asuvad kurat-teab-kus külalistemajas teises linna ääres, me ise istume ikka veel restoranis, kulistame šampust ja oleme jälle täis nagu tarakanid. Või mis jälle, pigem ikka veel.
Ma olen paradiisiõunast liiga suure tüki hammustanud ja see kipub mulle kurku kinni jääma.
 "Oh jumal hoidku, Triin," oigan ma, "palun tee midagi, et siit hedonistlikust põrgust pääseda. Ma ei jaksa enam puhata."

See on ilmselge. Me vajame hädasti puhkust oma puhkusest.  

Maa, kus ühelgi sõidukil pole suunatulesid

Sõidame Triinuga mingi taksot meenutava asjaga läbi pimeda džungli 40 km sõpradele külla. Ajame peaaegu et alla kaks teel paarituvat koera, mõned lehma- ja vesipühvlitekarjad, ühe põdra ja paar elevanti. Turvavöödest ei teata siin midagi ja me hoiame pöidlaid, et sõidu lõpuks vähemalt rattad või rool alles jääks. Põrkame tagapingil ringi nagu kaks väikest kummipalli, pea kopsab pidevalt autolakke ja näeme kurja vaeva, et meie vahel istuv veinipudel tervena kohale toimetada. Poole sõidu pealt ei pea me enam vastu - nööbime veini lahti ja võtame julgestust. Ilma on liiga hirmus. 

Ma ei harju lõunamaise liiklusega päriselt vist kunagi. Minu organiseeritud peakesse ei mahu, kuidas saab sellises igast suunast suvaliselt tormavate sõidukite, teel koperdavate inimeste ja loomade virrvarris üldse edukalt punktist A punkti B jõuda. Aga saab.

Sri Lanka liiklus on mõnevõrra parem kui Indias. Sellist sõitu, nagu meile Terjega Indias Varanasis tehti, ei annagi muidugi suurt millegagi ületada. Me rikšajuht tormas hullu pilk silmis otse kõige suurema liikluskeerise sisse, igast suunast sööstsid meie poole rikšad, autod, bussid, mootorrattad, kogu selle kaose vahel koperdasid süüdimatult ringi pühad lehmad, ja rikšajuht rammis kõike ja kõiki, mis teele ette jäi. Mida ei andnud rammida, sellest sõitsime lihtsalt pikema jututa üle. Pidevalt kukkusid välja meie reisikohvrid, mida siis mööda tänavat taga ajada tuli ja me ise hoidsime hammastega kinni igast rippuvast jupist ja pidemest, millest vähegi kinni hoida sai, et mitte kohvitega koos maha pudeneda: Lõpuks maksime hullule juhile heldelt tippi, peaasi et ruttu koos kõikide oma armsate jäsemetega ühes tükis minema pääseda.

Sri Lankal on hullu rikšajuhi stiili üle võtnud liinibussid. Me sõidame Matarasse bussiga, mille juht on kõige ehtsam rullnokk - koolutatud nokatsiga mütsilotu kuklas ja gaas pidevalt põhjas. Kihutame ülerahvastatud tiheda liiklusega asulasisesel teel, kus kiiruspiirang on 40 km/h enamuse ajast poole kiiremini, kiirendame ja pidurdame nii, et pidevalt kukume tahapoole või on nina vastu esiklaasi lömmis, alustame möödasõite kõige võimatumates pimedates kurvides, kihutame võidu teise liinibussiga kitsukesel teel, kus vastu sõidab mitmeid muid sõidukeid. Kogu see hullumeelne kihutamine ei takista aga bussijuhti järgmises peatuses aega maha võtmast ja lihtsalt peatuses seismast - jõudsime vist liiga kiiresti kohale ja nüüd tuleb ülejääk parajaks teha. Et siis peatusest väljudes taas gaas põhja suruda ja järgmises kurvis möödasõitu alustada.

Aga kohale me jõuame. Alati.

"No me lihtsalt arvestame liikluses üksteisega," ütleb Prashan, üks pilootidest, kui ta meid kindlal käel läbi pealinna Colombo võimatute liikluskeeriste sõidutab. Mehele, kes igapäevaselt juhib suuri reisilennukeid, on ühe tühise sõiduautoga hakkama saamine muidugi nagu pesukausis vannipardikese ujutamine.
Aga vaatamata sellele, et sri-lankalastel on liikluses silmad-kõrvad tõesti igal pool ja plekimõlkimisest puudub enamasti vaid mõni napp millimeeter, saab statistika järgi liikluses surma igapäevaselt vähemalt kuus inimest.  

Kuna liiklus on pehmelt öeldes närvekõditav, siis otsustame lõunast ranniku äärest ülespoole sisemaale Kandysse sõita rongiga. "Muidugi minge rongiga! Väga mugav ja vaated on imeilusad!", soovitavad kohalikud.

Unawatunast Kandysse viiv rong on veidi parem kui Indias. No nii murdosa võrra. Istmetega lausa. Ainult et kõik need istmed on hõivatud, rong on puupüsti täis ja järgmised viis tundi veedame me vahekoridori põrandal meestepeldiku ukse ees maas istudes. Ukse vahelt immitseb uriini ja laest tilgub kaela mingi ollus, mille osas ma vähemalt siiralt loodan, et ehk on tegu vaid veega. Kindel muidugi pole. Aknast paistvatest ilusatest vaadetest ei tea me midagi, sest olen viimased paar tundi jõllitanud peldikuukse vahelt voolavat niret, lootes et see mu plätustatud varbaid liiga ära ei leota.

Selline nurka pandud lapse kombel istumine on samas muidugi üsna mediteeriv - jõuan sõidu jooksul ära mõelda kõik oma mõtted, mis peas on, ja kui need otsa saavad, siis lausa uusigi juurde mõelda.

Viimased neli tundi saame sõita vabanenud istmetel. Minu kõrval seisab üks kohalik meesterahvas, kes oma kätt mulle pidevalt lagipähe toetab, pidades just seda kõige paremaks reisimisviisiks.

Jälgin silmanurgast pingi all tegutsevaid hiidprussakaid, kes maas vedeleva tšillikauna leiavad ja seda ahnelt järama asuvad. Leidmata endas sel hetkel üles budistlikku armastus - ja sallivusmeelt, demonstreerin ühe liiga tüütuks kippuva isendi suhtes oma parimaid karatevõtteid talle kannaga kuklasse astudes. Ja pälvin hetk hiljem selle teo eest vagunitäie rahva halvakspaneva pilgu, justkui oleks siinsamas nende silme all toimunud kõik Holocausti õudused ja mina olen nende peaorganisaator. 

Sri-lankalase kolm kirge: vuristamine, täristamine ja söömine

Mitte, et ükski Aasia riik just tippkiire teeninduskultuuriga hiilgaks - vastupidi, Aasiasse tulles võta oma kapi ülemisele riiulile hoiule pandud hobusekannatus kaasa, sest ajal on Aasias teine väärtus kui Euroopas. Aega lihtsalt on, ja palju, ning kiiret ei ole kuskile. Kõik toimub omas tempos või siis veelgi aeglasemalt. Aga mitte Sri Lankal - või siiski? 

Sri Lanka asjaajamine on ülikiire - vähemalt nii näib esmapilgul ja see tekitab sinus põhjendamatu õiguspärase ootuse, et kõik hakkab kohe-kohe toimima. Aga tutkit, brat!

Lihtne näide keskmisest rannarestoranist: kui mujal Aasias loivaks teenindaja su lauakese juurde teosammul, siis Sri Lankal on ta sekundiga kohal. Esimesena kohalesaabunud kelner kutsub kelneri, kelle ülesandeks on kutsuda kelner, kes peaks süütama su laual küünla. Laua ümber toimub vahepeal umbes 10 minutit lakkamatut vuristamist, mille käigus teised kelnerid otsivad taga kelnerit, kelle käes on tikud. Tikkudega kelner leitud, küünal süüdatud, soovid tellida. Ühe mõnusa värskendava kohaliku õlu näiteks. Või ka midagi muud, vahet pole. Avad just suu, et oma soov tikkudega kelnerile edastada, kui selgub, et ta ei ole see kelner, kes on volitatud tegelema sinu gurmaanlusemuredega. Tikkudega kelner kuulab küll su soovi ära, aga läheb otsima kelnerit, kes kutsuks kelneri, kes saaks öelda menüüsid jagavale kelnerile, et lauda nr X oodatakse menüüd. Järgneb uuesti 10 minutit lakkamatut vuristamist, kus tundub, et kohe-kohe saabub menüü, külm õlu/muu soovitud produkt... aga... paljaks vuristamiseks see jääbki. Vähemalt niikaua, kuni lõpuks saabub kelner, kes annab sulle menüü ja läheb otsima kelnerit, kes saaks kutsuda kelneri, kes võtaks tellimuse. Millele järgneb jälle 10 minutit vuristamist su laua ümber - kõik justkui tegeleks asjaga välgukiirusel, aga sel vuristamisel ei ole tulemust. Kui lõpuks oma õlle/toidu saad, siis järgneb sellele tagurpidi vuristamine, et saaksid arve (selleks kutsud lauale kõige lähemal oleva kelneri, kes ei ole küll volitatud sulle arvet tooma, aga ta kutsub kelneri, kes teab, kus on parajasti kelner, kes teab, kus on see kelner, kes peaks sulle arve tooma) ja selle arve ka tasutud (liida eelmisele sulule lakkamatu 10 minutiline vuristamine su laua ümber, mille tulemusena lõpuks niigi kummina pikalevenitatud kannatuse kaotad ja lähed ise otsima kelnerit, kes teab kelnerit, kes oskab öelda, kus on see kelner, kelle kätte raha maksta). 

Niisiis, sri-lankalane ei ole laisk - vastupidi, ta on väga virk (muide, keskmine kohalik magab 3-4 tundi ööpäevas). Ta jookseb ummisjalu ringi, teeb midagi... aga selle tegevuse resultaat ei ole (näilise) panusega võrdelises seoses. Nii et relax! Asjad küll toimivad, aga kunagi omal ajal.

Ehk on üks põhjus, miks keskmine sri-lankalane on suur "vuristaja" selles, et inimesi on väikese maa kohta meeletult palju, igaüks tahab teha tööd ja olla selles eesrindlik ja virk nagu tubli pioneer - aga mida rohkem päid, seda rohkem ka kokkuvõtteks organiseerimatust. Iga asja jaoks on oma ametimees: restorani näidet appi võttes näiteks spetsiaalne küünlasüütaja-kelner, värskeid mereande näidisvitriinidesse sättiv kelner, vitriinile jääd juurde valav kelner, menüüsid jagav kelner, tellimust vastuvõttev kelner, toitu ettekandev kelner, toitu ärakoristav kelner... Ja nii edasi. Ning kõik nad vuristavad üksteise võidu lakkamatult, olgugi et selle ummisjalu tormamise lõpptulemus on sama kui käed taskus laisalt lauda loivava teenindaja puhul.

Tööhõive kunstliku tekitamise stiilinäiteks on ka see juhtum: seisame kohmetunud puhtusearmastajatena tilkuvate jäätisepaberitega poe ees ja otsime prügikasti, kuhu need poetada. Prügikasti aga pole.
"Visake maha!" hõikab poe uksehoidja (jälle üks amet).
"Ee... mismõttes... maha?" ei mõista meie.
"Maha jah! Meil siin vuristab ümber maja koristaja ringi, tema töö on see üles korjata."

Sri-lankalase teine tõeline kirg on täristamine. Olgu see täristamine siis helistamise/sõnumi teel või näost näkku. Võib-olla ka tuvipostiga. Igatahes on info liikumise kiirus meeletu. Joome ühel õhtul Triinuga Mirissa rannabaaris pina-coladasid (meil on püha missioon üles leida parim pina-coladat valmistav rannabaar riigis), kui meie kohalik sõber saadab 25 km eemal asuvast järgmisest rannast sõnumi: "Kuidas joogid ka maitsevad?". Järgmisel õhtul oleme järgmises rannas Unawatunas, jääme ranna ühes otsas lobisema ühtede tuttavatega, kui juba saabub sõnum "Mis te seal teete? Lubasite ju meie juurest ka läbi astuda". Igal pool on juba teada, kus me eelmisel päeval käisime, keda nägime, kellega rääkisime ja mida tegime. Me oleme tõelised infotulva ohvrid ja plaanime paluda asüüli mõnelt riigilt, kus elavad kurt-tummad või veel mobiiltelefone ei tunta. Või neid vähemalt sellisel määral kasutada ei viitsita. Näiteks Eestilt.

Mobiiltelefon on lausa kleebitud Sri Lanka noore kätte: ta ripub selle otsas vahetpidamata oma mõtteid, tundeid, iga tegevust ja sammu jagades. Kui helistada ei saa, siis saadab sõnumeid. Kohalikud tüdrukud tutvuvad peol kohalike poistega ja hakkavad kohe peale seda sõnumeid saatma. Ja mitte üks ega kaks, vaid nii, et telefon üle ääre ajab. Ning poisid ei jää vastust võlgu.

Kui sri-lankalane parajasti just ei tärista telefoniga, jagab ta kõiki oma mõtteid, tegusid ja tundmusi sõbraga näost näkku. Sri-lankalasele meeldib jagada. Eriti just oma mõtteid söögist. Sellest, et söömine on sri-lankalase jaoks ülioluline ja mõtteid sellest tuleb sõbraga jagada, saame aru siis, kui kohalikud piloodid, kellega paar nädalat varem Unawatuna rannapeol tutvusime, meile sisemaale Kandysse järele tulevad, et meid pealinna Colombosse sõidutada. Umbes 3 tunnise teekonna jooksul jõuame söömas käia vähemalt neljas erinevas kohas ning iga kord arutavad piloodid siiralt ja südamest selle üle, kuidas toit maitses, mis oli selle juures eriti hea, kus ja mida süüa järgmiseks eineks, mida sellelt järgmiselt söögikorralt loota ning kas ka see saab olema sama hea, kui eelmine... ja et eelmise juures oli ikka nimelt just see asi imehea ja kas teistele tundus ka nii? Ning nii mitu korda, kuni me enam vastu ei pea ja naerma hakkame.
"Mida te naerate?", imestavad piloodid.
"Kas te arutategi nii iga kord? Ükski eestlane ei räägi nii palju, rääkimata veel söögist," imestame meie vastu.
"Söömine ja sellest rääkimine ning üldse oma tunnete ja mõtete jagamine on meile väga oluline," saame vastuseks.
Ja iga kord, kui piloote jälle näeme, on nende esimene küsimus, kas me oleme täna juba söönud ning kuidas see ka maitses.

Kõige selle tulemusena avastame Triinuga ühel päeval, et jookseme toast vannituppa ja vannitoast tuppa tagasi (ilmselt jookseks mujalegi, aga rohkem tube meil tavaliselt käepärast ei ole). Ja jälle uuele ringile. Asjad, mis varem said edukalt tehtud ühe käiguga, võtavad nüüd topeltkoguse aega - me vuristame ringi nagu peata kanad, aga tulemust sellel lõputul ringijooksmisel ei ole.

Ning kõige tipuks arutame omavahel, mida me õhtuks peaksime sööma, kus seda teha ja huvitav-huvitav, kuidas see meile ka maitsta võiks.

Sri Lankal looduse vastu ei saa

Ühel õhtul istume Triinuga oma Mirissa "kodu" rõdul ja naudime väikest veini. Kaaslasteks mõned gekod, sipelgad, moskiitod, paar hiigelprussakat... ja mingi tundmatu tegelane, kes mulle otse kõrva põrutab ja seal sumisema hakkab. Triin on kuulnud, et sel puhul tuleb pulgake kõrva panna, siis ronib sumiseja seda mööda tagasi välja. Nii ma siis ülejäänud õhtu istun, kulmude värvimiseks mõeldud väike pulk kõrvas nagu mingi nõelravil olev Soome pensionär Saaremaa spaas. 
Jah, loodus on siin kõikjal. Mõnikord isegi su enda kõrvas, nagu selgus. 

Sisemaal Kandy linnas elades ärkame ühel hommikul üles kohutava kolina peale. Tundub, nagu oleks vähemalt tuumasõda alanud. Aga ei, tegelikult kulgeb vaid pärdikute tee üle meie maja katuse. Õhtusel koduteel näeme kümneid ja kümneid erineva suuruse ning lõustaga tegelasi katuste, puude, aedade ja kõige muu otsas ronimas ja kolistamas nagu puukingadega hobused.

Kui meie Tõukassid Yala looduspargis elavad ja me neile ühel õhtul läbi džungli külla sõidame, on kassid ärevil - nende toa prügikast oli hakanud sisisema, susisema ja oma elu elama. Kui kassid tagakäppadel voodi peal hüppasid ja hädakisa tegid, tuli toateenija ja transportis kasti välja. Kes seal ennast peitis, jääbki saladuseks, aga kassid kahtlustavad kobra. Pole ka võimatu.

Sri Lanka on tõepoolest suhteliselt troopiline, kõik on imeliselt lopsakas, iga puu ja põõsas liigutab ja häälitseb, ja pole siis teab mis ime, et see loodus koos sinuga elutuppa (kui meil vaid oleks elutuba) kaasa tahab trügida. 

Urbaniseerunud eurooplane muidugi pole sellega harjunud, aga mis üle jääb, kui olukord sunnib. Triin, kes vaid nädalapäevad tagasi linnas rändmoosekandi vilepilli järgi tantsivat kobrat nähes niivõrd ehmus, et ta karjatuse peale mõni Malediividel rahu ja vaikust nautiv Saksa pensionär oma voodi kõrval oleva proteesiveeklaasi ümber ajas, ja moosekant vaest ussikest, kes juba oma parimaid puusanõkse demonstreerima hakkas, karbikaanega pähe kopsama pidi ("Kas sa saad! Tagasi urgu!"), ei kergita enam kulmugi, kui meie tuppa järsku orav jookseb ja siin trummi lööma ning vilistama hakkab.

Unawatuna rannas elades tervitab meid koju saabudes toas taldrikusuurune karvane ämblik, Triin röögib nagu rattal, murdosa sekundiga on kohal keegi muldvana ätike, kes kutsumata külalise harjavarrega udjades taas välja eskordib.

Gekod, hiidtarakanid ja muud väiksemad tegelased on igapäevased kaaslased, ja kui nad just väga jultunuks ei muutu, siis noh... las nad olla.

"Loomi ei tohi karta, neid peab armastama - siis armastavad nad sind vastu", õpetab noor Buddha munk meile templis. Ja sügab end pidevalt nii mõnuga, et me kahtlustame, et tal on kirbud. Budistlik ligimesearmastus - ka kirbul on õigus oma täisväärtuslikule elule.

Yala rahvuspargis näitab meie džiibijuhist džunglipoiss neljale valgele (meile ja meiega džiipi jagavale Prantsuse paarikesele): "Vaadake! Krokodill!", ja osutab tühjana näivale jõeäärsele. "Kus? Mis?" ei näe enda silmad aipäädide, aiföönide ja muude imevidinatega ära hellitanud valged mitte midagi. Peale kümnendat korda näitamist justkui meenutaks midagi krokodilli jah. Aga võib-olla ka mitte.

"Vaadake! Elevandid!", näitab džunglipoiss varsti jälle tühja tühermaa poole. Valged linnalapsed ei näe muidugi jälle midagi, sest elevandid on sadade meetrite kaugusel põõsaste varjus.

Džunglipoisi kõrvad ja ninasõõrmed liiguvad, kui ta mööda savanni ringi sõidab, ja pilk omandab saaki otsiva jahimehe ilme. Ta kuuleb, haistab ja näeb seda, mida oma meeled mugava eluga ära hellitanud valged ei näe. Ja olgugi, et džunglipoiss roolib osavalt suurt džiipi ja kannab Angri Birds´i T-särki, löövad ta sünnipärased looduslapse instinktid mööda metsi sõites nii teravalt välja nagu tiigrijahil oleval Mowglil.

Kohalik ja kohalik. Ehk mõistujutt sellest, miks on vaja õppida ja maailma näha

Mirissas elades ei saa me ühel ööl rannast koju jõudes oma guesthouse´i enam sisse - kõrge värav on lukus ja koputamise peale keegi ei ava. Püüame kinni juhusliku mööduva mehe, kes helistab hotelli numbril, aga värav jääb suletuks nagu Trooja linn, mille vallutamiseks tuli hobune appi võtta. Kus häda kõige suurem, seal... tuleb loota vaid iseendale. Triin ronib üle kõrge raudaia nagu väike pärdik ja päästab meid sisse. Trofeena vägiteo eest näitab kohalik "abistaja" meile oma khmm... genitaale. Selline ootamatult saabunud rändkarikas ei tee meid muidugi üldse mitte õnnelikuks. Aga ka selline võib olla üks kohalik. Kohaliku ja kohaliku vahest alljärgnev lugu jutustabki. 

Istume Triinuga Hikkaduwa rannabaaris ja proovime ära kohaliku pop-joogi Arrack'i (mingi rummilaadne toode), mis õhtu edenedes üha parem hakkab tunduma... ja hommikul enam mitte nii väga. Mingil hetkel ujuvad meile külje alla kohalik rastamees ja surfar.

Rasta pole kordagi oma kodukülast kaugemale saanud ja hakkas kaugelt jamaikamaalt pärit iidoli laule laulma peale seda, kui tema südamedaam igaveseks tsunamilainesse jäi. Eks hingevalu ole mehi laulma pannud muidugi ka varem.

Õhtu edenedes ja Arracki voolates, hakkab Rastale tunduma, nagu võiks mina tema järgmine muusa olla. Ja ta laulab mulle järjest ära kõik need lood, mida Bob Marley kunagi kirjutanud ja laulnud on, ja kui need otsa saavad, siis ka need lood, mida Bob Marley veel kirjutada ei jõudnud, aga ilmselt oleks tahtnud, kui vaid oleks teadnud, et Hikkaduwa rannas elab üks katkise südamega rastamees, kes ta loomingut nii andunult ette kannab. Aga laula, mis sa laulad, valge muusa ei sula.

Surfipoiss aga arvab, et ka Triin võiks jääda Hikkaduwale elama: päeval surfaks ja õhtuti töötaks rannabaaris.
"Ja edasi?" imestab Triin "et ainult surfan ja töötan ja nii ongi?"
"Aga mida veel on sul vaja?" imestab Surfipoiss nüüd omakorda.

Rasta ja Surfipoisi elu ongi lihtne - päeval puhkad ja surfad, õhtuti tantsid ja mängid vilepilli. Nagu rohutirts Krõlovi valmis enne talve saabumist. Päev päeva, aasta aasta järel. Ja elu ongi lill.

Õhtu hiljem oleme Unawatuna rannas ja leevendame eelmise õhtu Arracki põhjustatud väsimust mõnusa raviva pinacoladaga, kui järsku hakkab lauake end ise taaskatma. Üksteise järel ilmuvad uued pinacoladad, seejärel ka Arracki suured sõbrad Jim, Jack ja Johnny. Perenimedega Beam, Daniels ja Walker. Ja ühes nendega kaks kohalikku pilooti ja (mees)gynekoloog.

Kuna ühe piloodi nimi on Kevin, saab teine pikema jututa meie poolt ristitud Keniks (kohalike õiged nimed võtavad tavaliselt keele sõlme ja me ei jõua neid meeles pidada - tagasiulatuvalt olgu öeldud, et Ken ja Kevin ilmutavad end meie teel ka edaspidi, nii et kõigi nimed saavad lõpuks selgeks. Aga kandku ta siis siin loos alter ego Ken).

Ken ja Kevin on Sri Lankan Airlines'i rahvusvaheliste lendude piloodid ja ehkki Ken on pärit väikesest vaesest külakesest sisemaalt, oli ta isal omal ajal piisavalt oidu, et hakata hasartmängijaks, sellega raha teenida ja oma ärid püsti panna. Ja kuigi mängusõltuvus ühel päeval infarktiga lõppes, oli Keni emal omakorda piisavalt oidu, et mehe äri üle võtta ja selle abil oma pojale hea haridus Melbourne'i ülikoolis võimaldada.

Poisid on ise euroopaliku silmaringi ja laitmatu keeleoskusega ja saame nende käest teada palju huvitavat kohaliku elu, lendamise ja ka Mile High klubi kohta. Muide, see täiesti eksisteerib - ainuke mure on vaid selles, et kui cabin crew tibi, kellega miiliklubis vallatlenud oled ära tüütama hakkab, pole ta eest taevas olles just väga kaugele põgeneda...

Punkt kell 4 lõpetavad piloodid pidutsemise ja lähevad koju järgmise päeva lennuks välja puhkama. Ja nii nad lendavadki oma raudlindudel kaugetesse paikadesse ennast ja maailma avastama.

Rasta ja Surfipoiss aga elavad ilmselt veel aastaid oma koduküla rannas igapäevast muretut lillelapse elu, laulavad ja surfivad. Ja saadavad meile veel nädalaid hiljem segaduses sõnumeid, saamata aru, miks me ei tule tagasi Hikkaduwa rannale lihtsat ja muretut elu elama.

Kooselu Monki ja pantomiimikunstnikuga

Tõukassid (meie Eestist kaasaimporditud sõbrad, kes kassidele omaselt käivad valdavalt oma radu, aga mõnikord me teed ka ristuvad) turvaliselt mitmesaja eurosesse kuldpuuri elama paigutatud, leiame meiesugustele budjett- ja rottreisijatele taskukohase öömaja esimeses ettejuhtuvas tänavas. Rohkem külastajaid siin ei ole, nii et terve võõrastemaja on vaid meie päralt. Üsna pea selgub, et oleme sattunud elama kohaliku Monki juurde. No see tuntud TV - seriaali Monk, kes paaniliselt koristab ja pisikuid kardab.

Kõik on lumivalge ning pimestavalt läikiv. Peeglid ja vannitoa seinariiulid on ilma vähimagi veepritsmeta, kahhelkivide vahed on ilmselt hambaharjaga piinlikult puhtaks kraabitud. Steriilsest köögist nuga küsides annab Monk meile täiuslikult korrastatud sahtlist puhtusest kiiskava noa ja peseb selle veel enne ära ka. Nii igaks juhuks.

Monk saabub majja vara ja lahkub hilja. Ja veedab kogu vahepealse aja lakkamatult midagi koristades, pühkides, nühkides, kraapides ja mopeldades. Igaks hommikuks on meie lohakalt terrassile jäetud plätud joonlaua järgi ritta seatud. Ühel päeval toome rannast oma väikeste sõrakestega kaasa pisikese liivahunniku ja Monk vaatab seda kuritegu pealt ilmselge ebamugavustundega. Niipea, kui oma tuppa kaome, võtab Monk luua ja sisutab oma ülejäänud päeva Gangnam Style´i saatel sellega ringi tuuseldades.

Öösiti valvab meie ukse taga Monk´i vanaisa - hambutu muldvana ätike, kes küll ühtegi arusaadavat keelt sõnakestki ei räägi, aga on seda osavam pantomiimikunstnik. Onuke etendab ühel õhtul meile etüüdi sellest, kuidas me ei tohi enam olla hooletud ja oma võtit ööseks terrassi ukse ette unustada ning terrassiust lukustamata, kuna niiviisi võib juhtuda erinevaid (abstraktseid) halbu asju. Ätike koputab enda rinnataskus olevale võtmekimbule ja annab mõista, et vaid nii on turvaline võtmeid hoida.

Viis minutit hiljem etendub tragöödiaetüüd, milles peanäitleja suure ähmiga mööda põõsaid taskulambiga ringi tuuseldab, sest ta on ära kaotanud esimeses etüüdis olulise rekvisiidi rolli mänginud võtmekimbu oma turvalisest rinnataskust.

Veel viis minutit hiljem järgneb kolmas etüüd, mis on õnneliku lõpuga nagu Hollywoodi läila armastusfilm - onu seletab pantomiimikeeles, kuidas ta oma võtmekimbuga taaskohtus: loobib selle piltlikustamiseks (laitmatult pügatud) muru sisse, sähvib mööda muru taskulambiga nagu vurr ringi ja lõpuks selle taas leiab. Lai hambutu naeratus üliõnnelikus näos säramas, justkui oleks just nüüd lotoga miljon eurot võitnud ja selle kasiinos veel takkapihta duubeldanud. THE END.

Öösiti sahistab Monki vanaisa taskulambiga aias mööda põõsaid ringi ja võitleb olematute ohtlike kurikaeltega. Ja jagab meile Monki külmikust lahkelt õlut.

Viimasel päeval Monki majas on Monk meie poolt tehtud kohutavat laastamistööd - põrandale kukkunud kolme liivatera ja veepritsmetega peeglit - nähes oma sügavas sisemuses ilmselgelt nii vapustatud, et loobub lausa meie plätude joonlaua järgi ritta ajamisest ja need vedelevad muretu kaootilisusega mööda terrassi ringi. Monk on alla andnud: metslasi ikka ümber ei kasvata.