Mitte, et mul teile oma rännakutel nähtu kohta midagi rohkem öelda ei oleks olnud - vastupidi, VÄGA palju oli, aga olin pidevalt täpitähtede puudumise kriisis ja selliselt oli kõige selle kirjapanemine raskendatud. Poolest päevast avalikus internetipunktis klikiaegse arvuti taga kirja kirjutamisest piisas, et otsustasin - nii palju on veel näha, teha ja kogeda, et kuskil netipunktis istumine on kümnest surmapatust üks hullemaid, magamise järel. Seega muljed siis veidikese viivitusega.
Redutasin parajasti koos sõbranna Heleniga Siem Reapis (Kambodžas), kus Helen hetkel elab, kui ühel hommikul ärkas Rene üles kindla visiooniga minna külla sõpradele Vietnami, ja mina kui täiesti teadlikult ja tahtlikult plaanivaba ja igati avatud uutele seiklustele, planeerisin end kaasa. "Tühised" 14 tundi bussisõitu ja Ho Chi Minh Cityst (endine legendaarne Saigon) me end ühel õhtul leidsimegi. Kui teile nüüd kangastub Saigoni nime kuuldes Vietnami sõda kujutavatest filmidest nähtu põhjal hall ja porine sõjaaegne Saigon, kus on hullumeelne liiklus ja kõik kannavad püramiidikujulisi kolmnurkmütse, siis olete fifty - fifty täppi pannud. Liiklus on endiselt hullumeelne, püramiidmütse võib siin - seal välgatamas näha, aga tegelikkuses on Ho Chi Minh City´st oma roheliste parkide ja glamuursete äritänavatega saanud kaasaegne, minu jaoks ehk isegi igavalt Euroopalik suurlinn. Õnneks on vanemast Saigonist veel alles kitsad labürinttänavad oma huvitavate kangialuste ja sisehoovidega, millest möödudes võid ustest sisse kiigates näha Vietnami perekondi maas istumas ja oma igapäevaelu elamas (suur osa elust käibki põrandal - mis sest, et söögilaud on olemas, perekond sööb ikkagi põrandal laua all).
 |
| Saigon |
 |
| Kunstilembene Saigon |
 |
| Miss Saigon |
Istutasime end, teadlikult, ühe kõige mõttetuma joogiurka ette maha, jõime rummkoolat ja vaatasime, kuidas aegajalt mõni väljakutsuvalt riietatud Vietnami neid, valge paks mees käeotsas lohisemas, hämarasse kangialusesse hotelli suundus. Ju läksid tähti vaatama, oletasime.
Valgetel meestel on Aasias hea põli - ole sa vana, paks, kole ja ühe jalaga, kui sul on raha, siis money talks. Õnneks on Buddha olnud ka naiste vastu armuline - paksu kuldketiga jõmm ei ole Kambodzhat veel avastanud, ja hea ongi: nii palju kenasid Austraalia surfareid, cool´e Briti hipipoisse huulerõngaste ja nabast allapoole suunduvate huvitavate tätoveeringutega, mis paneb mõtlema, kus see tätoveering oma otsa leida võiks, detailideni viimistletud stiilseid ja ägedaid bäkkpäkkereid üle muu maailma, ei ole mul õnnestunud tükil ajal sellises kontsentratsioonis ühel ajal ühes kohas näha. Paradiis.
 |
| Tänapäeva Aasia unelm ja reaalsus - valge mees ja Aasia tüdruk |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar