Jõulupohmellist priiks

Eile õhtul istusime rannabaaris, sügasime varbaga liiva ning vaatasime pidutsevat linna ja ilutulestikku. Kaasasolev lugu on teile tervituseks - eks sumeda taeva all laine loksumist 

kuulates on sel muidugi veidi teine mekk, aga veidi aimu meie jõulumeeleolust ehk annab ;)

Mis sest, et Eestimaast 10 000 kilomeetrit eemal, ka Sihanoukvilles saime jõuluhulluse poolt vallutatud. Siin aga pole jõuluhullus mitte niivõrd materiaalsuses väljenduv, kuivõrd mõnusalt humoorikas ja "kiiksuga". Nii näiteks oli 35-kraadises kuumuses mööda linna kõndimas näha päkapikumütsides tegelasi. Mõni agaram oli end kohe pealaest jalatallani ära kostümeerinud ja meenutas kõige lihtsamalt öeldes mingit kuldset sädelevat hunnikut, millele konkreetset nime andagi ei oska. 

Rannas käevõrusid ja muud träni müüvad rannalapsed olid endale vatist habeme ette kruvinud ja punase kostüümi selga tõmmanud - nii nad seal bikiinides turistide vahel täiskostümeeritult, nagu väikesed punased jõulukääbused, ringi sebisid.

Inglased näiteks aga tähistasid jõulude saabumist "pub running´uga", mis seisnes selles, et kell kolm päeval alustas ca 40 inglast linna ühest pubist ringkäiku mööda linna pubisid, läbitav marsruut oli ca 15 pubi ja igaühes peatuti mõne dringi (või isegi paljude) tegemiseks. Igatahes ajaks, mil nad viimastesse kohtadesse jõudma hakkasid, olid nende read märkimisväärselt hõrenenud ja need vähesedki allesjäänud meenutasid rohkem mingit muud olevust kui inimest.
Eesti - khmeeri segaseltskond istus koos pika jõululaua ääres ja vaatas, kuidas khmeerid kahe suupoolega isukalt sülti ja hapukapsast pugisid :)

Et asjad liiga üksluiseks ei kisuks, jätame täna Heleniga Sihanoukvillega mõneks ajaks hüvasti ja asume teele Kampoti ja Kepi nimeliste kohakeste poole. Kohalikud eestlased räägivad, et need pidavat nii mõttetud olema, et seal ei ole kohe mitte midagi. Igatahes ootan põnevusega, sest elu on näidanud, et just seal, kus kohe "mitte midagi" ei ole, on tavaliselt kõige huvitavam :P