Kinnitage turvavöö, reis tundmatusse on alanud!

Teel oleku teise päeva hilisõhtul rappume väikese lennukiga Shanghaist (Hiina) Phnom Penhi (Kambodža) poole. Alates Hiinasse saabumisest oleme näinud täpselt ühte valget inimest peale meie – ülejäänud on olnud kõik tumedapäised ja umbkeelsed asiaadid. Lennukis immigratsioonikaartide täitmise ajal hakkab meie vahel istunud segase päritoluga tädi nihelema, seejärel poetab arglikult oma immigratsioonikaardi minu kätte ja lõpuks ka oma passi. Selgub, et proua Tang (nagu passist lugeda võib) ei oska kirjutada. Või siis lugeda. Või siis mõlemat. Abivalmis valge kirjaoskaja aitab immigratsioonikaardi ära täita – tädi Tang kontimurdvast kohustusest pääsenuna südamerahus ise kõrval magamas.

„Need kaks valget oskavad kirjutada... “ sahiseb üle lennuki kuuldus ning viie minuti pärast on meie pingi juurde moodustunud tumedapäine/ -silmne järjekord, passid kuulekalt näpus, kannatlikult ootamas, millal kaks valget ka nende kaardiga samasuguse võlutriki korda saadavad.

Hookuspookus tehtud, oleme vähemalt kümme korda populaarsemad, kui enne. Tere tulemast, "innovatiivne" maailm!

Mõni hetk hiljem võtab lennuk hoo maha ja valmistub maanduma, kuid mõtleb siis ümber, lisab kiirust ja kõrgust ning tiirutab lennuvälja kohal abitult ringi. Veidi närvilised stujardessid jooksevad mööda lennukit ringi, värisevate kätega Siki tellib veel ühe klaasi veini (ei, tooge parem kohe terve pudel!), lennuk võtab akna taga modernse valgusinstallatsioonina rütmiliselt sähviva välgu taustal suuna tundmatusse ja mina naeran hüsteeriliselt.  

Meie (pisut murelikult): "Excuse me, but where are we landing?"
Stjuardess: "Pszszskahjsmhaka"
Meie (pisut süveneva murega): "Ahaa, ok... but is this Pszszskahjsmhaka in Cambodia?"
Stjuardess (täie kindlusega): "Yes, yes, in Cambodia, yes"
Nii me lõpuks sähvivate välgunoolte ja Siki palvete saatel maandumegi. Vietnamis.