Kuidas karastus teras ehk ellujäämiskursused Indias

Päikeselise Goaga krokodillipisaraid valades hüvasti jätnud, maabume Delhis. Brr, kui külm! Terje ostab tänavapoest kampsuni, mis on nii tolmune, et poemüüja seda tükk aega päevinäinud trussikutest valmistatud mopiga nüpeldama peab. Mina panen selga kõik asjad, mis mul kaasas on, ja näen oma pikas seelikus ja retuusides välja nagu pantaloonedega Pipi. 

Inimestest ümbritsetud, ent ometi üksi

Delhi on meie jaoks raske linn. Asi polegi mitte niivõrd räpasuses, kuigi ka seda on piisavalt - väikesed kerjuslapsed tänaval eri sorti ja konsistentsis väljaheidete vahel mängimas, lõputu prügi, otse tänaval asuvad ilma usteta meestepeldikud, mis vastavat lehka eritavad, lehma-, koera- ja inimsitt. Aga sellega harjub.

Raudteejaama lähedane osa, kus me paikneme, on hall, rusuv ja trööstitu, inimesed on tekkide sisse halliks tombuks mähitud ja näevad inetud välja. Öösiti põletatakse slummistunud tänavatel tontlikke lõkkeid, päeval sikutavad sind igal sammul pisikesed räpased kerjuslaste käed. Lõpuks õpid nendest üle, läbi ja mööda vaatama - tunned kaasa, aga tead, et kõiki hädalisi niikuinii aidata ei saa.

Kerjusnaine

Kahtlemata on Delhi nii suur linn, et selles leidub ka hoopis teistsuguseid kohti, ja anda Delhile hinnangut  agulislummide põhjal on sama, kui väita, et Tallinn koosneb vaid Kopli liinidest. Kuid asjaolu, et Delhis on olemas üks modernsemaid metroosid, millega olen sõitnud, ja mis justkui kontekstist välja rebituna aguleid läbib, ei muuda olematuks fakti, et osad linnaosad on pärit justkui sajanditetagusest ajast.

Ehk oleks Delhi meile oma reisi teistpidi ringina tehes sõbralikuma mulje jätnud, aga meie saabume siia Goa päikeselisest muretust hipiparadiisist, oleme väsinud ja kurvad. Kui veel eelmisel õhtul hoidsid sind kellegi tugevad soojad käed, siis nüüd poevad öösel kaissu prussakad. Normaalne inimene muidugi otsiks selle peale uue hotelli, aga me oleme Terjega Indias juba niivõrd karastunud, et ei viitsi tühjast tüli teha ja lahendame probleeme edukalt nende ignoreerimisega - tuppa astudes ei tasu lihtsalt väga terava pilguga ringi vaadata, sest on üsna kindel, et kuskil kapitaguses keegi ikka luurab. Kui ei näe, siis ei tea, ja probleemi polegi. Ja kui probleem end ikka liiga pealetükkival moel ilmutama hakkab, aitab kiire enesekaitse - soovimatule tegelasele plätuga pähe ja tekkinud väike märg laik voodi alla pühkida. Lahendatud. 

Kuigi ilm on päeval Eestimaa keskmise suve moodi, on öösiti jahe ja majad on seest kõledad ning külmad. Vastu hommikut hakkab mul nii külm, et topin jope selga ja magan rahulikult koos sellega teki all hommikuni. Jälle lahendatud. 

Harjunud oleme muudegi asjadega. Näiteks sellega, et takso või rikšaga sõites ei jõua sa peaagu kunagi sinna, kuhu jõuda tahtsid. Kunagi oli ühes lasteraamatus Bull-Mulli nimeline tegelane, kes arusaamatus keeles pulises. Nüüd töötab Bull-Mull Indias taksojuhina ja peaks meid sõidutama meie poolt nimetatud hotelli. Rõhk sõnal "peaks". Tegelikult pole vahet, millise hotelli nimi Bull-Mullile öelda - lipiku hotelli nimega võtab ta lugemiseks ette tagurpidi ja keskmine dialoog Bull-Mulliga kõlab nii, nagu üritaks pea vee all rääkivast inimesest aru saada. 

Meie: "Saad sa aru, kuhu hotelli meid viima pead?"

Bull-Mull: "Mullmullmull"

Meie: "Tead sa seda hotelli?" 

Bull-Mull: "Bullmullmull"

Meie: "Yes?"

Bull-Mull: "Mullmullmull"

Meie: "No?"

Bull-Mull: "Bullmullmull"

Keskmine Bull-Mull

Tegelikult polegi vahet, mida Bull-Mull vastab, bullmullidel on oma peas alati välja mõeldud kindel VISIOON, kuhu sa jõudma pead, ja selle järgi nad ka toimivad. Seega võid üsna kindel olla, et enda soovitud kohta sa just ei jõua, aga kindlasti jõuad mõnda muusse kohta, mis on umbes sama hea, kui esimene - ja seega vahet ei olegi. Võta vabalt. 

Ja selle moto järgi me Terjega terve reisi ka toiminud oleme. Kui keskmine tervemõistuslik turist uurib, kuhu läheb, broneerib mõned hotellid, surfab netis või veab vähemalt Lonely Planetis näpuga järge, siis me pole kogu reisi jooksul viitsinud ühtegi neist teha. Me lihtsalt läheme kohale ja vaatame, mis juhtub. Ja juhtub alati midagi. 

Kui esimest korda ei juhtu see, mida soovisid, pole ka hullu. Teisel korral oled juba targem. Nii näiteks otsime New Delhi raudteejaamas piletikassat. Kohalikele mõeldud kassa leiame kohe, aga välismaalastele on eraldi kassad ja esimese ringiga meil seda leida ei õnnestu. Satume hoopis kellegi agara reisiagendi büroosse. Agendi tähtsust täis näol peegeldub meisterlikult teeseldud murevari, kui kuuleb meie plaanist sõita rongiga punktist A punkti B, sealt edasi punkti C ja siis tagasi punkti A. Või umbes midagi sellist. 

"Well...," venitab agent, "see ei ole võimalik," ja ta arvuti klaviatuur klõbiseb tähtsalt.

"Well..., mis mõttes?", venitame meie vastu.

"Well... vaadake... kõik rongipiletid on välja müüdud, Varanasis on suur professorite konverents. Pole mingit võimalust lähima nädala jooksul sinna rongiga sõita. Nädalaid ette tuleb pilet broneerida, nää-da-laid-ette!".

"Hmm... kindel?" tärkab meis umbusk ja ma kiikan arvuti poole, kus ta tähtsa näoga pileteid otsides klahve klõbistab.

"Kas sulle tundub, et ma mängin siin niisama pokkerit?" ärritub agent uskmatute peale, "te olete oma ideedega taevas, taa-ee-vas!" ja agent vehib näpuga koorunud krohviga laealuse suunas, "kas vajate maa peale tulekuks kokakoolat?"
Seda me ei vaja ja agent käib välja trumpässa: "Ma saan teile pakkuda vaid üht võimalust soovitud ajal Varanasisse jõudmiseks - taksot". Need kaalukad sõnad välja öelnud, teeb härra kiired arvutused. "See läheb teile maksma ainult summa X," (ehk meiesuguste rottreisijate jaoks midagi utoopiliselt kallist). Agent lisab oma sõnadele veelgi kaalu: "See on ainus võimalus ja parim pakkumine!" ning jääb äraootava näoga meile otsa vaatama. Aga ta ei ole arvestanud, et me pole Indias enam esimest päeva. Pööritame Bollywoodi parima draamanäitleja meisterlikkusega silmi.

"Jah, ma kinnitan, see on ainus, aa-iii-nus võimalus," teeb agent süütuid kutsikasilmi ja püüab meid nimetissõrmega otsmikule toksides maa peale tagasi tuua. Aga uskmatud on kaotanud igasuguse usu.

"Hahahahaa," naerame meie, toksime agenti kõvemini vastu ja laseme varvast. Vaevalt tunnike hiljem ostame kõik soovitud piletid vaid paarisaja ruupia (ehk umbes 5 euro) eest. 

Rikshamees

Järgmisel päeval sõidame Agras taksoga rongijaamast Taj Mahali poole, kui taksojuht hakkab meile müüma võimalust kasutada päev otsa just tema taksoteenust erinevatesse kohtadesse sõitmiseks. Maksab see taksojuhi sõnul summa X (ehk ilmselgelt midagi utoopilist). Terje haigutab. Mina vaatan aknast ükskõikse näoga välja ja ei liiguta kõrvagi. Tuleb uus, parem pakkumine. Terje haigutab jälle. Mina nokin nina. 

"Noh?", muutub taksojuht kärsituks.

"Well...," venitab Terje tülpinud muretu häälega "vaadake, me oleme väga vaesed, meil ei ole raha". 

Onu mõistab ja teeb parema pakkumise. Sestpeale eelneb igale tema poolt alustatud mõtteterale ette lause " I know you are very poor..."

Pean onule loengu selle kohta, et kuigi me oleme rahaliselt vaesed, on meil suur süda ja oleme hingelt rikkad.

Onu mõistab ja hind kukub veelgi. Tundmatult kaugelt maalt pärit vaeseid, aga hingelt rikkaid peab ju aitama. Ja me elame Terjega päeva jooksul oma vaeste rikaste rolli nii sisse, et jääme isegi seda uskuma.