Kas süda on ümmargune?

Peale Anjunast ärakolimist saab meie uueks koduks Small Vagatori rand. Elame ca 3 eurot öö maksvas rannabungalos ja meie onnikese ukselt avaneb maaliline vaade alla rannale, aga ometi tekib igatsus Anjuna hipiliku aura järgi. Anjunas oma kuulmekiled hea muusikaga ära hellitanud, oleme ühel päeval Vagatoris kohvikus lõunatades sunnitud kuulama Enrique Iglesiase plaati - ja see peaaegu et rikub meie päeva. Nii ei saa see edasi kesta! Ühesõnaga, lahendus on lihtne ja kiire - me kolime jälle ära.

Päev varem oleme taas sisse marssinud sellesse vingesse rannabaari, kus nädalake varem totaalses "blackout" kottpimedusest tulles end esimest korda inglikestena ilmutasime. Our Shacki'ks ristitud baari püsielanikele on sellel nii suur mõju, et omanik Richie pakub meile elamiseks oma maja ja suurema osa oma ajast veedame nüüd Our Shackis parimat muusikat ja vahvaimat seltskonda nautides.

Richie

Meie senise rändurielu suurepäraseima perekonna moodustavad Richie, kes näeb välja, justkui oleks Johnny Depp'i ja Slash'i parimad omadused ühte hõrku kokteili kokku kummutatud ja Chino, kelle India ja Itaalia võrgutajarahva geenid moodustavad kokku killer-kombinatsiooni.

Chino tantsib suurepäraselt - tema perfektne paljas treenitud ülakeha ja alati sädemeid pilduvad mustad silmad võidavad tähelepanu hetkega ka siis, kui teda rahvamass ümbritseb - teda on lihtsalt võimatu mitte märgata. Oma ilust ka ise piisavalt teadlik, on Chino parajalt nii edev, et kui see kõhtu täidaks, võiksime jaanipäevani kapsasupidieedil olla, aga kõige selle juures on ta äärmiselt heasüdamlik, armas ja mõnusa huumorimeelega kaaslane, nii et me anname talle ta nõrkused andeks. Ilusa mehe needus - ei möödu vist ühtegi päeva, mil me mõnda järjekordset naisterahvast end Chinole kaela riputamas ei näeks. Ühel õhtul on Chino sellest jahtimisest nii tüdinenud, et isegi ta alati kavalad silmad lõpetavad väsinult sädemekeste pildumise.

Chino. Dancing.

Igatahes on loodus mõlema mehe loomise päeval ülevoolavalt heas tujus olnud ja sellises suurepärases seltskonnas veedame me nüüd oma aega. Kirsiks kompotile meid tuuakse, viiakse ja hoolitsetakse meie heaolu eest kõikvõimalikul moel. Ilmselt tõmbas kuradike oma päevikusse meie pattude kohta plusse ja miinuseid ning tegi arvepidamisel saatusliku vea - üks pluss sai kogemata rohkem ja meid saadeti paradiisi puhkama. Üsna pea on enamik baari põhikundedest saanud heaks tuttavaks ja päevad mööduvad mõnusas seltskonnas linnutiivul. Öösiti pidutseme Our Shackis parima progressiivse muusika järgi, mida Richie vend ja teised head DJ-d väsimatult mängivad.

Ühel heal päeval keelab Goa valitsus lähenevate valimiste tõttu kogu Goal järgmiseks kuuks ajaks aga pidutsemise, mis tähendab seda, et peale kella ühteteist ei tohi baarid enam alkoholi müüa ja muusikat mängida ning ka köhida võib ilmselt vaid valitsuse loal. Politsei kontrollib igapäevaselt ja keelust üleastujaid ootab ees karm karistus. Edaspidi pidutseme me peale komandanditunni saabumist pimeduses ja alkohol voolab meie pokaalikestesse leti alt.

Ühel õhtul politsei tulebki. Tähtsa olemisega komissariga saadetakse läbirääkimisi pidama Richie Bollywoodi staarist vend ja kantakse ette parim šampanja - kuigi iseenesest ei oleks seda enam vajagi. Politseihärra kõver nägu reedab, et tema teele on ette jäänud teisigi rannabaare, kus klaasike või rohkem manustatud on. Bollywoodi staariga kohtumise ja šampanja mõju on kõikvõimas - heas tujus politseionu viibutab sõrme ja käsib muusika vaikemaks panna. Üsna pea peale tema lahkumist tõusevad aga detsibillid taas märkamatult taevasse.

Mässumeelsust keelu vastu on mujalgi. Legendaarsel igalaupäevasel hipiturul ei taha viimane bänd kuidagi esinemist õigel ajal lõpetada, mistõttu turu haldajad lülitavad välja valgustuse. Aga muusika ei lakka - reggaetrummid põrisevad üha kiiremini ja kiiremini ning tants kuuvalguses võtab woodoopeo kuju. "F... the police!", karjub bändi ilmselgelt lesbiline maooriverega lauljatar mikrofoni ja pühendab viimase armastuslaulu minule. Ja flirdib minuga hiljem nii häbitult, et kui ma juhtumisi lootusetu hetero ei oleks, siis oleksin ilmselt tänaseks päevaks bändis groupiesugemetega pillikandja.

Moskvalanna Kristina, kes Chino pärast aru on kaotanud ja ta tähelepanu saavutamiseks kõigeks valmis on, on Chino külmusest aga nii löödud, et kisub õhtu lõppedes oma mustast kunstparukast karvu välja, naerab hauataguse häälega ja väidab, et ta on nõid, kes oskab armuwoodood. Ilmselgelt on Chino seepeale veel külmem kui Antarktika jäämägi ja minul hakkab Kristinast tagantjärele pisut kahjugi.

Sest juba järgmisel päeval kalliks saanud inimestega hüvasti jättes ja ühte tuttavat paari musti särasilmi taksoaknast kaugenemas nähes mõistan - ei ole vahet, et oled kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, inimesed ja suhted on ühesugused igal pool.
Mõni ihaldab kedagi, kes teda ei ihalda. Mõni kardab armuda ja haiget saada. Mõni petab, kuigi tal on sellest kaotada rohkem, kui võita. Mõni loodab, isegi teadmata, mida. Mõni lugu lõppeb enne, kui õieti alatagi jõuab. Mõni võtab kedagi südamesse, kuigi ei tohiks. Ja mõni saab alles viimasel hetkel aru, kui väga kedagi igatsema jääb.