Igas sadamas on ikka üks eestlane, indeed. Nii avastasin Sihanoukville´i jõudes, et elan siin samas majas ühe teise vanderselliga, kellega Austraalias korterit sai jagatud, ja just praegu astus tänase päeva üllatuskülalisena ootamatult uksest sisse üks Heleni nimeline kodumaine saarepiiga, kes Aasias omapäi juba kuid ringi seikleb.
Meil siin möödus jõululaupäeva hommik rannas päevitades ja purjetades, aga igatahes täna kell 6 õhtul istuvad kõik Sihanoukvilles viibivad ca 20 eestlast Beach Roadis suvekuumuses jõulusöömaaega pidama - koos süldi, hapukapsa, verivorstide ja piparkookidega muidugi.
Üldiselt pidutsejate linnana tuntud Sihanoukville´i medali teine pool on hoopis teistsugune: kui astud baarimelust ja linnakärast eemale ning sõidad äärelinna, siis näed, kuidas vaesem elanikkond elab barakkides, millest isegi iga endast lugupidava peni kuut Eestis on rohkem "euro", kui need hütid siin. Eks see lääne inimesele pisut ehmatav tundub, kuigi vaevalt et hütielanikud oskavad meile nii loomulikke asju taga igatseda. Nii palju rõõmsaid "Hello"! tervitushüüdeid, väikeseid ja suuri käsi külla eksinud valgele võõrale õnnelikult lehvitamas, ei ole ma ammu näinud. Teeäärtes mängivad lapsed on nagu nööbid ja poseerivad kaamera ees särasilmselt, olles siiralt õnnelikud, kui digidisplay´l endast tehtud fotojäädvustust näevad. Üldiselt on khmeerid armsalt tagasihoidlik rahvas ja siira naeratuse saab juhuslikult nende vaesesse külakesse eksinu kingiks kaasa ka sellelt, kellel midagi muud peale väikese ümberkukkuva hüti kõnnumaal ei ole. Äkki siis ikkagi peitubki õnn milleski muus, kui ainult asjades.
Natuke sedasama soojust ja kuhjaga siit kogutud tumedate särasilmade siiraid naeratusi teilegi sinna kingituseks! Häid jõule!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar