Kui vaid saaks koguda mälestused, emotsioonid, lõhnad kokku ühte sahtlisse... Puhuks aegajalt karbikestelt tolmu pealt, võtaks mälestuse välja, imetleks siit ja sealtpoolt, võtaks teisest karbikesest juurde sind sel hetkel vallanud tundeid ning elaks uuesti kõike olnut sama ehedalt läbi. Tegelikult on mul kahju, et ei ole oma varasemate reiside kogemusi kirja pannud, sest kirjutamisväärset oleks ju olnud.
„Siki, läheks Kambodžasse?“
Siki: „Ooo...lgu“
Vaatasin nurgas kössitavat seljakotti, ja tundsin, et on aeg taas minna maailma avastama. Võtsin kaasa sõbranna Siki, või võttis tema mind - kurat seda enam teab, mispidi see tegelikult oli.
Umbes täpselt nii see juhtus.
Siin on väike osa mälestustesahtlikesest sildiga "(Öösiti)kondamised Kambodžas". Sedakorda siis ka lõpuks kirjapildis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar