Loomulikult juhtub see, et eestlane loobub vabatahtlikult poolest oma kaasasolevast tavaarist, et tsiklile ära mahtuda, paneb endal üll´ parima võimaliku motokostüümi, mis koosneb õlapaelteta satsilisest minikleidikesest ja roosadest kuldsete liblikatega plätudest (sest see on ainus kaasasolev riietus), seob juuksed patsi (kiivrit siin kaasreisijatel ei ole) ja istutab end, tagumik ulakalt paljas, tsikli tagaistmele. Ja loomulikult satuvad eelnimetatud offroadima kõige uskumatumatesse banaaniküladesse, millest ükski turismireisi bülletään ei ole undki näinud.
Sest ainult nii näed sa oma teel kõige ehedamat kohalikku külaelu, kus paljad pruunid khmeerilapsed mängivad oma kanajalgadel majakeste õuedel, ainult nii istud suvalises külakeses koos kohalikega nende vitstest hütikese ees ja "ajad juttu" (igaüks loomulikult omas keeles, sest üksteisest aru ei saada, aga naeratuse siiras võlu on rahvusvaheline, ja seda keelt oskavad khmeerid paremini, kui keegi teine), lehvitad hüvastijätuks suurele suguvõsale, kes külla eksinud kahte valget tervitama on jooksnud ja jood suvalise müügiputka ees coca-colat koos tiibeti nunnaga. Ainult nii tunnetad päikese paitust oma paljastel varvastel ja tuule jahutust oma juustel, naudid erinevate lõhnade imelist kompotti oma ninas, ja tunned iga ihurakuga, kui kuradi, kuradi, kuradi õnnelik sa oled, et seda kõike näha, kogeda ja tunda saad.
Ja olgugi, et õhtuks on tagumik kõrgel krossitsikli tagaistmel lapikuks istutud ja meenutad punasekarvalist tolmuahvi, tunned sa end nii elusana, kui veel üldse saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar