Baga beachil elamise teise päeva õhtuks saab meil sellest kohast lõplikult villand. Ja ilmselt ei saa meid ka selles süüdistada, sest keskmine Baga külastaja on Dolce & Cabbana T-särgiga jõmm-venelane, rannabaarides möllab valdavalt venekeelne kräpp-disko ning kohalikud kaupmehed tervitavad valget turisti esmalt venekeelse lausega. Et mitte tunduda rahvustevahelise vaenu õhutajana - mul ei ole midagi ei venelaste ega ühegi teise rahvuse vastu ja toredaid inimesi on tore kohata igast rahvusest, olgu või eestlased :P Aga minnes Indiasse otsima Indiale omast, ei taha kuidagi leppida sellega, et leiad eest Vene-Hindu Vabariigi. Pealegi oleme Goal ideega leida üles möödunud aegade hipihõng. Bagal elades jääb aga arusaamatuks, kus kõik need vinged hipiinimesed, keda hipiturul lademetes näha võib, ennast siis peidavad. Niisiis kolime ümber 10 km eemal asuvasse kunagisse hipiajastu peamisesse koduranda Anjunasse ja tunneme mõlemad kohe esimesel õhtul, et selle koha atmosfääris on mingi müstiline aura. Teise päeva õhtuks saame aru, miks. Asi on muusikas.
Anjunas ei ole halba muusikat. Jalutame hommikul rannas ja astume esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse laisalt hommikukohvi jooma, kui kuuleme taustaks suurepärast ambient-muusikat. Meie uudishimu peale juhatatakse meid kõrvallauas istuva Londoni DJ Johni juurde, kes Goale pooleks aastaks DJ-tööd tegema on sõitnud. John ei ole kade - ilma küsimatagi põletab ta meile sealsamas samasuguse plaadi. Kui kedagi sedalaadi muusika huvitab, siis artistiks on Solar Spectrum, kes pidavat olema eri stiilide geenius - ambiendist rajuma psühhedeelse trance'ini. Meie kuulsime täna seda softimat poolt ja uskuge mind - parimat helitausta annab rannas istudes oma hommikukohvi juurde soovida.
Õhtul jalutame rannas ja jääme rannakaljudele pimeduses lainete loksumist kuulama. Taustaks on selja taga asuvast kohvikust kostev suurepärane muusika - mida kauem kuulad, seda rohkem ta endaga kaasa viib. Lõpuks tunned, et hoolimata sellest, et su ümber on teisigi inimesi, oled vaid sina ja muusika. See kasvab su sees lainete loksumise taktis, et siis taas rahuneda. Šotimaalt pärit umbes kuuekümnendates hipi Gary soovitab meile sealsamas mitut head plaati.
Järgmise päeva õhtul istume järgmises rannakohvikus ja vaatame päikeseloojangut taas kord suurepärase ambient muusika saatel, mida on miksitud indiakeelse vokaaliga. Ilmselt ei mõju see mitte kusagil mujal nii, nagu siin - aga antud ajal ja kohas on see lähedal täiuslikkusele.
Ühel õhtul otsustame minna peole. Ikkagi pühapäev ju, ja pühapäeviti lõõgastus isegi Vanajumal, peale seda kui kuue varasema päevaga käki kokku keeranud oli. Eelmisel õhtul kohatud kohalik Chino on maininud, et pühapäeval on pidu Little Vagator nimelises rannas. Mõeldud-tehtud, sinna me suundumegi! Aga oma tantsukingade (või siinses kontekstis pigem paljaste päkkade) kulutamiseni pääsemine ei ole nii lihtne, kui pealtnäha võiks arvata.
Kaval taksojuht on programmeeritud viima rumalaid valgeid naisi vaid ilmselt oma lehmalellepojale kuuluvasse ööklubisse ning teatab jonnakalt, et seal, kuhu meie minna tahame "is no party tonight". Aga "there is no party tonight" ka kohas, kuhu ta meid toonud on, ja nii seisamegi ühtäkki koos kolme lehma ja nelja vasikaga klubi ees, kus mitte midagi ei toimu ja mis on piisavalt kõrvalises kohas, et niisama minema jalutada. Lollid ja järjekindlad ei jäta aga jonni. Nui neljaks, viieks või kuueks, aga Vagator beachile peame pääsema!
Ka järgmine taksojuht üritab meid järjekindlalt viia oma sõbra klubisse. Meie aga nõuame sama järjekindlalt Vagator beachile saamist. Lõpuks mees ärritub, hakkab kätega vehkima ja veab meid pimeduses asuva lagunenud trepi jalamile, mis mäe otsast alla randa suundub. "You see blackout, total blackout! Nobody is there, nobody!", karjub mees. "Yeees....", venitame meie, "but still, how we can go there?".
Taksojuht jõllitab meid mõistmatult, arvetes ilmselt, et meie näol on tegu kahe enesetaputuristiga, sajatab meid mõttes kõikide teadaolevate vandesõnadega ja tõenäoliselt annaks meile kiireima ja valutuima suitsiidiakti sooritamiseks kohe laetud relva ja kolm kuuli (juhuks, kui me kohe esimesel korral sihtmärki tabama ei peaks), kui need tal vaid kaasas juhtuks olema. Kuna relva ja kuule ei ole, läheb mees kergema vastupanu teed ja sõidab kummivilinal minema, nii et minuti pärast meenutab tema olemasolu vaid tolmupilv, mis keset tühermaad üles kerkib. Nii me seal omapäi seisame - selja taga pimedus ja ees tundmatus. Kas minna tagasi või edasi?
Alt rannast kostub muusikat, aga sinna saamiseks tuleb ette võtta teekond pimeduses käänulisel ja laguneval sügavikku suunduval trepil. Mustavas pimeduses ei ole ka näha, kui pikk teekond langust ees ootaks. Meri aga tundub loksuvat siinsamas ja muusika kostub endiselt.
Justkui postimüügikataloogist tellitult ilmub aga meie selja taha juhuslik kohalik mööduja Jack, kel samuti suund alla randa. Tema toel sinna komberdamegi. Little Vagator on väike lahesopp kaljude vahel ja muusika mängib vaid ühes kohas. Niipea, kui pimeduses rannabaari astume, võtab justkui noore Adonise välimusega omanik Richie meid vastu kui kõige ammuoodatumaid külalisi. Selgub, et terve päeva kestnud raju rannapidu oli just öö hakul lõppenud ja baari on järele jäänud vaid Richie, tema DJ-st vend, kaunismees Chino ja Marilyn Monroe noorema õe välimusega ja vähemalt sama staariliku ellusuhtumisega moskvalanna Kristina.
Sel õhtul on pimedusest ilmunud kahele eestimaisele inglile kõik joogid baari kulul ja Richie DJ-st vend mängib vaatamata sellele, et terve päev pidu selja taga on, viimastele baarikülalistele viis lisatundi DJ-sette, mis teeks au igale parimale Londoni alternatiivmuusikaklubile. Kord muutub muusika kiiremaks ja psühhedeelsemaks trance'iks, et siis taas rahuneda lainete taktis house'i ja spirituali peale. Ja see kõik sobib kaljuseinte vahelisse lahesoppi justkui parima rätsepa õmmeldud ülikond. Anjuna ja Vagatori imeline aura peitub imelises muusikas.
Ainult printsess Kristina pirtsutab sel õhtul, kuulab kaasavõetud I-pad'ist Justin Timberlake'i ning laulab kõvasti ja valesti Justinile kaasa.
Õhtul jalutame rannas ja jääme rannakaljudele pimeduses lainete loksumist kuulama. Taustaks on selja taga asuvast kohvikust kostev suurepärane muusika - mida kauem kuulad, seda rohkem ta endaga kaasa viib. Lõpuks tunned, et hoolimata sellest, et su ümber on teisigi inimesi, oled vaid sina ja muusika. See kasvab su sees lainete loksumise taktis, et siis taas rahuneda. Šotimaalt pärit umbes kuuekümnendates hipi Gary soovitab meile sealsamas mitut head plaati.
Järgmise päeva õhtul istume järgmises rannakohvikus ja vaatame päikeseloojangut taas kord suurepärase ambient muusika saatel, mida on miksitud indiakeelse vokaaliga. Ilmselt ei mõju see mitte kusagil mujal nii, nagu siin - aga antud ajal ja kohas on see lähedal täiuslikkusele.
Ühel õhtul otsustame minna peole. Ikkagi pühapäev ju, ja pühapäeviti lõõgastus isegi Vanajumal, peale seda kui kuue varasema päevaga käki kokku keeranud oli. Eelmisel õhtul kohatud kohalik Chino on maininud, et pühapäeval on pidu Little Vagator nimelises rannas. Mõeldud-tehtud, sinna me suundumegi! Aga oma tantsukingade (või siinses kontekstis pigem paljaste päkkade) kulutamiseni pääsemine ei ole nii lihtne, kui pealtnäha võiks arvata.
Kaval taksojuht on programmeeritud viima rumalaid valgeid naisi vaid ilmselt oma lehmalellepojale kuuluvasse ööklubisse ning teatab jonnakalt, et seal, kuhu meie minna tahame "is no party tonight". Aga "there is no party tonight" ka kohas, kuhu ta meid toonud on, ja nii seisamegi ühtäkki koos kolme lehma ja nelja vasikaga klubi ees, kus mitte midagi ei toimu ja mis on piisavalt kõrvalises kohas, et niisama minema jalutada. Lollid ja järjekindlad ei jäta aga jonni. Nui neljaks, viieks või kuueks, aga Vagator beachile peame pääsema!
Ka järgmine taksojuht üritab meid järjekindlalt viia oma sõbra klubisse. Meie aga nõuame sama järjekindlalt Vagator beachile saamist. Lõpuks mees ärritub, hakkab kätega vehkima ja veab meid pimeduses asuva lagunenud trepi jalamile, mis mäe otsast alla randa suundub. "You see blackout, total blackout! Nobody is there, nobody!", karjub mees. "Yeees....", venitame meie, "but still, how we can go there?".
Taksojuht jõllitab meid mõistmatult, arvetes ilmselt, et meie näol on tegu kahe enesetaputuristiga, sajatab meid mõttes kõikide teadaolevate vandesõnadega ja tõenäoliselt annaks meile kiireima ja valutuima suitsiidiakti sooritamiseks kohe laetud relva ja kolm kuuli (juhuks, kui me kohe esimesel korral sihtmärki tabama ei peaks), kui need tal vaid kaasas juhtuks olema. Kuna relva ja kuule ei ole, läheb mees kergema vastupanu teed ja sõidab kummivilinal minema, nii et minuti pärast meenutab tema olemasolu vaid tolmupilv, mis keset tühermaad üles kerkib. Nii me seal omapäi seisame - selja taga pimedus ja ees tundmatus. Kas minna tagasi või edasi?
Alt rannast kostub muusikat, aga sinna saamiseks tuleb ette võtta teekond pimeduses käänulisel ja laguneval sügavikku suunduval trepil. Mustavas pimeduses ei ole ka näha, kui pikk teekond langust ees ootaks. Meri aga tundub loksuvat siinsamas ja muusika kostub endiselt.
Justkui postimüügikataloogist tellitult ilmub aga meie selja taha juhuslik kohalik mööduja Jack, kel samuti suund alla randa. Tema toel sinna komberdamegi. Little Vagator on väike lahesopp kaljude vahel ja muusika mängib vaid ühes kohas. Niipea, kui pimeduses rannabaari astume, võtab justkui noore Adonise välimusega omanik Richie meid vastu kui kõige ammuoodatumaid külalisi. Selgub, et terve päeva kestnud raju rannapidu oli just öö hakul lõppenud ja baari on järele jäänud vaid Richie, tema DJ-st vend, kaunismees Chino ja Marilyn Monroe noorema õe välimusega ja vähemalt sama staariliku ellusuhtumisega moskvalanna Kristina.
Sel õhtul on pimedusest ilmunud kahele eestimaisele inglile kõik joogid baari kulul ja Richie DJ-st vend mängib vaatamata sellele, et terve päev pidu selja taga on, viimastele baarikülalistele viis lisatundi DJ-sette, mis teeks au igale parimale Londoni alternatiivmuusikaklubile. Kord muutub muusika kiiremaks ja psühhedeelsemaks trance'iks, et siis taas rahuneda lainete taktis house'i ja spirituali peale. Ja see kõik sobib kaljuseinte vahelisse lahesoppi justkui parima rätsepa õmmeldud ülikond. Anjuna ja Vagatori imeline aura peitub imelises muusikas.
Ainult printsess Kristina pirtsutab sel õhtul, kuulab kaasavõetud I-pad'ist Justin Timberlake'i ning laulab kõvasti ja valesti Justinile kaasa.
seal bläkoutis käisime ka meie vist, ma enam täpselt ei mäleta mis selle koha nimi oli aga tundub kirjelsudse järgi sama koht. Aga meil oli seal väga tore noor taksojuht, kusjuures kui vaja saan anda numbri ja veab teid igale poole headesse kohtadesse :)
VastaKustuta