Sri Lankal looduse vastu ei saa

Ühel õhtul istume Triinuga oma Mirissa "kodu" rõdul ja naudime väikest veini. Kaaslasteks mõned gekod, sipelgad, moskiitod, paar hiigelprussakat... ja mingi tundmatu tegelane, kes mulle otse kõrva põrutab ja seal sumisema hakkab. Triin on kuulnud, et sel puhul tuleb pulgake kõrva panna, siis ronib sumiseja seda mööda tagasi välja. Nii ma siis ülejäänud õhtu istun, kulmude värvimiseks mõeldud väike pulk kõrvas nagu mingi nõelravil olev Soome pensionär Saaremaa spaas. 
Jah, loodus on siin kõikjal. Mõnikord isegi su enda kõrvas, nagu selgus. 

Sisemaal Kandy linnas elades ärkame ühel hommikul üles kohutava kolina peale. Tundub, nagu oleks vähemalt tuumasõda alanud. Aga ei, tegelikult kulgeb vaid pärdikute tee üle meie maja katuse. Õhtusel koduteel näeme kümneid ja kümneid erineva suuruse ning lõustaga tegelasi katuste, puude, aedade ja kõige muu otsas ronimas ja kolistamas nagu puukingadega hobused.

Kui meie Tõukassid Yala looduspargis elavad ja me neile ühel õhtul läbi džungli külla sõidame, on kassid ärevil - nende toa prügikast oli hakanud sisisema, susisema ja oma elu elama. Kui kassid tagakäppadel voodi peal hüppasid ja hädakisa tegid, tuli toateenija ja transportis kasti välja. Kes seal ennast peitis, jääbki saladuseks, aga kassid kahtlustavad kobra. Pole ka võimatu.

Sri Lanka on tõepoolest suhteliselt troopiline, kõik on imeliselt lopsakas, iga puu ja põõsas liigutab ja häälitseb, ja pole siis teab mis ime, et see loodus koos sinuga elutuppa (kui meil vaid oleks elutuba) kaasa tahab trügida. 

Urbaniseerunud eurooplane muidugi pole sellega harjunud, aga mis üle jääb, kui olukord sunnib. Triin, kes vaid nädalapäevad tagasi linnas rändmoosekandi vilepilli järgi tantsivat kobrat nähes niivõrd ehmus, et ta karjatuse peale mõni Malediividel rahu ja vaikust nautiv Saksa pensionär oma voodi kõrval oleva proteesiveeklaasi ümber ajas, ja moosekant vaest ussikest, kes juba oma parimaid puusanõkse demonstreerima hakkas, karbikaanega pähe kopsama pidi ("Kas sa saad! Tagasi urgu!"), ei kergita enam kulmugi, kui meie tuppa järsku orav jookseb ja siin trummi lööma ning vilistama hakkab.

Unawatuna rannas elades tervitab meid koju saabudes toas taldrikusuurune karvane ämblik, Triin röögib nagu rattal, murdosa sekundiga on kohal keegi muldvana ätike, kes kutsumata külalise harjavarrega udjades taas välja eskordib.

Gekod, hiidtarakanid ja muud väiksemad tegelased on igapäevased kaaslased, ja kui nad just väga jultunuks ei muutu, siis noh... las nad olla.

"Loomi ei tohi karta, neid peab armastama - siis armastavad nad sind vastu", õpetab noor Buddha munk meile templis. Ja sügab end pidevalt nii mõnuga, et me kahtlustame, et tal on kirbud. Budistlik ligimesearmastus - ka kirbul on õigus oma täisväärtuslikule elule.

Yala rahvuspargis näitab meie džiibijuhist džunglipoiss neljale valgele (meile ja meiega džiipi jagavale Prantsuse paarikesele): "Vaadake! Krokodill!", ja osutab tühjana näivale jõeäärsele. "Kus? Mis?" ei näe enda silmad aipäädide, aiföönide ja muude imevidinatega ära hellitanud valged mitte midagi. Peale kümnendat korda näitamist justkui meenutaks midagi krokodilli jah. Aga võib-olla ka mitte.

"Vaadake! Elevandid!", näitab džunglipoiss varsti jälle tühja tühermaa poole. Valged linnalapsed ei näe muidugi jälle midagi, sest elevandid on sadade meetrite kaugusel põõsaste varjus.

Džunglipoisi kõrvad ja ninasõõrmed liiguvad, kui ta mööda savanni ringi sõidab, ja pilk omandab saaki otsiva jahimehe ilme. Ta kuuleb, haistab ja näeb seda, mida oma meeled mugava eluga ära hellitanud valged ei näe. Ja olgugi, et džunglipoiss roolib osavalt suurt džiipi ja kannab Angri Birds´i T-särki, löövad ta sünnipärased looduslapse instinktid mööda metsi sõites nii teravalt välja nagu tiigrijahil oleval Mowglil.