Mitte, et ükski Aasia riik just tippkiire teeninduskultuuriga hiilgaks - vastupidi, Aasiasse tulles võta oma kapi ülemisele riiulile hoiule pandud hobusekannatus kaasa, sest ajal on Aasias teine väärtus kui Euroopas. Aega lihtsalt on, ja palju, ning kiiret ei ole kuskile. Kõik toimub omas tempos või siis veelgi aeglasemalt. Aga mitte Sri Lankal - või siiski?
Sri Lanka asjaajamine on ülikiire - vähemalt nii näib esmapilgul ja see tekitab sinus põhjendamatu õiguspärase ootuse, et kõik hakkab kohe-kohe toimima. Aga tutkit, brat!
Niisiis, sri-lankalane ei ole laisk - vastupidi, ta on väga virk (muide, keskmine kohalik magab 3-4 tundi ööpäevas). Ta jookseb ummisjalu ringi, teeb midagi... aga selle tegevuse resultaat ei ole (näilise) panusega võrdelises seoses. Nii et relax! Asjad küll toimivad, aga kunagi omal ajal.
Ehk on üks põhjus, miks keskmine sri-lankalane on suur "vuristaja" selles, et inimesi on väikese maa kohta meeletult palju, igaüks tahab teha tööd ja olla selles eesrindlik ja virk nagu tubli pioneer - aga mida rohkem päid, seda rohkem ka kokkuvõtteks organiseerimatust. Iga asja jaoks on oma ametimees: restorani näidet appi võttes näiteks spetsiaalne küünlasüütaja-kelner, värskeid mereande näidisvitriinidesse sättiv kelner, vitriinile jääd juurde valav kelner, menüüsid jagav kelner, tellimust vastuvõttev kelner, toitu ettekandev kelner, toitu ärakoristav kelner... Ja nii edasi. Ning kõik nad vuristavad üksteise võidu lakkamatult, olgugi et selle ummisjalu tormamise lõpptulemus on sama kui käed taskus laisalt lauda loivava teenindaja puhul.
Tööhõive kunstliku tekitamise stiilinäiteks on ka see juhtum: seisame kohmetunud puhtusearmastajatena tilkuvate jäätisepaberitega poe ees ja otsime prügikasti, kuhu need poetada. Prügikasti aga pole.
"Visake maha!" hõikab poe uksehoidja (jälle üks amet).
"Ee... mismõttes... maha?" ei mõista meie.
"Maha jah! Meil siin vuristab ümber maja koristaja ringi, tema töö on see üles korjata."
Sri-lankalase teine tõeline kirg on täristamine. Olgu see täristamine siis helistamise/sõnumi teel või näost näkku. Võib-olla ka tuvipostiga. Igatahes on info liikumise kiirus meeletu. Joome ühel õhtul Triinuga Mirissa rannabaaris pina-coladasid (meil on püha missioon üles leida parim pina-coladat valmistav rannabaar riigis), kui meie kohalik sõber saadab 25 km eemal asuvast järgmisest rannast sõnumi: "Kuidas joogid ka maitsevad?". Järgmisel õhtul oleme järgmises rannas Unawatunas, jääme ranna ühes otsas lobisema ühtede tuttavatega, kui juba saabub sõnum "Mis te seal teete? Lubasite ju meie juurest ka läbi astuda". Igal pool on juba teada, kus me eelmisel päeval käisime, keda nägime, kellega rääkisime ja mida tegime. Me oleme tõelised infotulva ohvrid ja plaanime paluda asüüli mõnelt riigilt, kus elavad kurt-tummad või veel mobiiltelefone ei tunta. Või neid vähemalt sellisel määral kasutada ei viitsita. Näiteks Eestilt.
Mobiiltelefon on lausa kleebitud Sri Lanka noore kätte: ta ripub selle otsas vahetpidamata oma mõtteid, tundeid, iga tegevust ja sammu jagades. Kui helistada ei saa, siis saadab sõnumeid. Kohalikud tüdrukud tutvuvad peol kohalike poistega ja hakkavad kohe peale seda sõnumeid saatma. Ja mitte üks ega kaks, vaid nii, et telefon üle ääre ajab. Ning poisid ei jää vastust võlgu.
Kui sri-lankalane parajasti just ei tärista telefoniga, jagab ta kõiki oma mõtteid, tegusid ja tundmusi sõbraga näost näkku. Sri-lankalasele meeldib jagada. Eriti just oma mõtteid söögist. Sellest, et söömine on sri-lankalase jaoks ülioluline ja mõtteid sellest tuleb sõbraga jagada, saame aru siis, kui kohalikud piloodid, kellega paar nädalat varem Unawatuna rannapeol tutvusime, meile sisemaale Kandysse järele tulevad, et meid pealinna Colombosse sõidutada. Umbes 3 tunnise teekonna jooksul jõuame söömas käia vähemalt neljas erinevas kohas ning iga kord arutavad piloodid siiralt ja südamest selle üle, kuidas toit maitses, mis oli selle juures eriti hea, kus ja mida süüa järgmiseks eineks, mida sellelt järgmiselt söögikorralt loota ning kas ka see saab olema sama hea, kui eelmine... ja et eelmise juures oli ikka nimelt just see asi imehea ja kas teistele tundus ka nii? Ning nii mitu korda, kuni me enam vastu ei pea ja naerma hakkame.
"Mida te naerate?", imestavad piloodid.
"Kas te arutategi nii iga kord? Ükski eestlane ei räägi nii palju, rääkimata veel söögist," imestame meie vastu.
"Söömine ja sellest rääkimine ning üldse oma tunnete ja mõtete jagamine on meile väga oluline," saame vastuseks.
Ja iga kord, kui piloote jälle näeme, on nende esimene küsimus, kas me oleme täna juba söönud ning kuidas see ka maitses.
Kõige selle tulemusena avastame Triinuga ühel päeval, et jookseme toast vannituppa ja vannitoast tuppa tagasi (ilmselt jookseks mujalegi, aga rohkem tube meil tavaliselt käepärast ei ole). Ja jälle uuele ringile. Asjad, mis varem said edukalt tehtud ühe käiguga, võtavad nüüd topeltkoguse aega - me vuristame ringi nagu peata kanad, aga tulemust sellel lõputul ringijooksmisel ei ole.
Ning kõige tipuks arutame omavahel, mida me õhtuks peaksime sööma, kus seda teha ja huvitav-huvitav, kuidas see meile ka maitsta võiks.
Sri Lanka asjaajamine on ülikiire - vähemalt nii näib esmapilgul ja see tekitab sinus põhjendamatu õiguspärase ootuse, et kõik hakkab kohe-kohe toimima. Aga tutkit, brat!
Lihtne näide keskmisest rannarestoranist: kui mujal Aasias loivaks teenindaja su lauakese juurde teosammul, siis Sri Lankal on ta sekundiga kohal. Esimesena kohalesaabunud kelner kutsub kelneri, kelle ülesandeks on kutsuda kelner, kes peaks süütama su laual küünla. Laua ümber toimub vahepeal umbes 10 minutit lakkamatut vuristamist, mille käigus teised kelnerid otsivad taga kelnerit, kelle käes on tikud. Tikkudega kelner leitud, küünal süüdatud, soovid tellida. Ühe mõnusa värskendava kohaliku õlu näiteks. Või ka midagi muud, vahet pole. Avad just suu, et oma soov tikkudega kelnerile edastada, kui selgub, et ta ei ole see kelner, kes on volitatud tegelema sinu gurmaanlusemuredega. Tikkudega kelner kuulab küll su soovi ära, aga läheb otsima kelnerit, kes kutsuks kelneri, kes saaks öelda menüüsid jagavale kelnerile, et lauda nr X oodatakse menüüd. Järgneb uuesti 10 minutit lakkamatut vuristamist, kus tundub, et kohe-kohe saabub menüü, külm õlu/muu soovitud produkt... aga... paljaks vuristamiseks see jääbki. Vähemalt niikaua, kuni lõpuks saabub kelner, kes annab sulle menüü ja läheb otsima kelnerit, kes saaks kutsuda kelneri, kes võtaks tellimuse. Millele järgneb jälle 10 minutit vuristamist su laua ümber - kõik justkui tegeleks asjaga välgukiirusel, aga sel vuristamisel ei ole tulemust. Kui lõpuks oma õlle/toidu saad, siis järgneb sellele tagurpidi vuristamine, et saaksid arve (selleks kutsud lauale kõige lähemal oleva kelneri, kes ei ole küll volitatud sulle arvet tooma, aga ta kutsub kelneri, kes teab, kus on parajasti kelner, kes teab, kus on see kelner, kes peaks sulle arve tooma) ja selle arve ka tasutud (liida eelmisele sulule lakkamatu 10 minutiline vuristamine su laua ümber, mille tulemusena lõpuks niigi kummina pikalevenitatud kannatuse kaotad ja lähed ise otsima kelnerit, kes teab kelnerit, kes oskab öelda, kus on see kelner, kelle kätte raha maksta).
Niisiis, sri-lankalane ei ole laisk - vastupidi, ta on väga virk (muide, keskmine kohalik magab 3-4 tundi ööpäevas). Ta jookseb ummisjalu ringi, teeb midagi... aga selle tegevuse resultaat ei ole (näilise) panusega võrdelises seoses. Nii et relax! Asjad küll toimivad, aga kunagi omal ajal.
Ehk on üks põhjus, miks keskmine sri-lankalane on suur "vuristaja" selles, et inimesi on väikese maa kohta meeletult palju, igaüks tahab teha tööd ja olla selles eesrindlik ja virk nagu tubli pioneer - aga mida rohkem päid, seda rohkem ka kokkuvõtteks organiseerimatust. Iga asja jaoks on oma ametimees: restorani näidet appi võttes näiteks spetsiaalne küünlasüütaja-kelner, värskeid mereande näidisvitriinidesse sättiv kelner, vitriinile jääd juurde valav kelner, menüüsid jagav kelner, tellimust vastuvõttev kelner, toitu ettekandev kelner, toitu ärakoristav kelner... Ja nii edasi. Ning kõik nad vuristavad üksteise võidu lakkamatult, olgugi et selle ummisjalu tormamise lõpptulemus on sama kui käed taskus laisalt lauda loivava teenindaja puhul.
Tööhõive kunstliku tekitamise stiilinäiteks on ka see juhtum: seisame kohmetunud puhtusearmastajatena tilkuvate jäätisepaberitega poe ees ja otsime prügikasti, kuhu need poetada. Prügikasti aga pole.
"Visake maha!" hõikab poe uksehoidja (jälle üks amet).
"Ee... mismõttes... maha?" ei mõista meie.
"Maha jah! Meil siin vuristab ümber maja koristaja ringi, tema töö on see üles korjata."
Sri-lankalase teine tõeline kirg on täristamine. Olgu see täristamine siis helistamise/sõnumi teel või näost näkku. Võib-olla ka tuvipostiga. Igatahes on info liikumise kiirus meeletu. Joome ühel õhtul Triinuga Mirissa rannabaaris pina-coladasid (meil on püha missioon üles leida parim pina-coladat valmistav rannabaar riigis), kui meie kohalik sõber saadab 25 km eemal asuvast järgmisest rannast sõnumi: "Kuidas joogid ka maitsevad?". Järgmisel õhtul oleme järgmises rannas Unawatunas, jääme ranna ühes otsas lobisema ühtede tuttavatega, kui juba saabub sõnum "Mis te seal teete? Lubasite ju meie juurest ka läbi astuda". Igal pool on juba teada, kus me eelmisel päeval käisime, keda nägime, kellega rääkisime ja mida tegime. Me oleme tõelised infotulva ohvrid ja plaanime paluda asüüli mõnelt riigilt, kus elavad kurt-tummad või veel mobiiltelefone ei tunta. Või neid vähemalt sellisel määral kasutada ei viitsita. Näiteks Eestilt.
Mobiiltelefon on lausa kleebitud Sri Lanka noore kätte: ta ripub selle otsas vahetpidamata oma mõtteid, tundeid, iga tegevust ja sammu jagades. Kui helistada ei saa, siis saadab sõnumeid. Kohalikud tüdrukud tutvuvad peol kohalike poistega ja hakkavad kohe peale seda sõnumeid saatma. Ja mitte üks ega kaks, vaid nii, et telefon üle ääre ajab. Ning poisid ei jää vastust võlgu.
Kui sri-lankalane parajasti just ei tärista telefoniga, jagab ta kõiki oma mõtteid, tegusid ja tundmusi sõbraga näost näkku. Sri-lankalasele meeldib jagada. Eriti just oma mõtteid söögist. Sellest, et söömine on sri-lankalase jaoks ülioluline ja mõtteid sellest tuleb sõbraga jagada, saame aru siis, kui kohalikud piloodid, kellega paar nädalat varem Unawatuna rannapeol tutvusime, meile sisemaale Kandysse järele tulevad, et meid pealinna Colombosse sõidutada. Umbes 3 tunnise teekonna jooksul jõuame söömas käia vähemalt neljas erinevas kohas ning iga kord arutavad piloodid siiralt ja südamest selle üle, kuidas toit maitses, mis oli selle juures eriti hea, kus ja mida süüa järgmiseks eineks, mida sellelt järgmiselt söögikorralt loota ning kas ka see saab olema sama hea, kui eelmine... ja et eelmise juures oli ikka nimelt just see asi imehea ja kas teistele tundus ka nii? Ning nii mitu korda, kuni me enam vastu ei pea ja naerma hakkame.
"Mida te naerate?", imestavad piloodid.
"Kas te arutategi nii iga kord? Ükski eestlane ei räägi nii palju, rääkimata veel söögist," imestame meie vastu.
"Söömine ja sellest rääkimine ning üldse oma tunnete ja mõtete jagamine on meile väga oluline," saame vastuseks.
Ja iga kord, kui piloote jälle näeme, on nende esimene küsimus, kas me oleme täna juba söönud ning kuidas see ka maitses.
Kõige selle tulemusena avastame Triinuga ühel päeval, et jookseme toast vannituppa ja vannitoast tuppa tagasi (ilmselt jookseks mujalegi, aga rohkem tube meil tavaliselt käepärast ei ole). Ja jälle uuele ringile. Asjad, mis varem said edukalt tehtud ühe käiguga, võtavad nüüd topeltkoguse aega - me vuristame ringi nagu peata kanad, aga tulemust sellel lõputul ringijooksmisel ei ole.
Ning kõige tipuks arutame omavahel, mida me õhtuks peaksime sööma, kus seda teha ja huvitav-huvitav, kuidas see meile ka maitsta võiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar