Kolm hetke Sri Lankalt

Vahel võib.
Lasta hingel rännata.
Ja südamel lennata.

Võõramaised tähed. Tume taevas.
Öine kuumus.
Sina.
Ja mina.
Mis sest, et siin on teisigi, me seisame vaid sinuga kahekesi sel katusel.
Su suudlus on pikk. Ja ilus.
Kogu maailm keerleb.
Kui sa vaid ei hoiaks mind nii tugevalt
kukuksin siiasamasse kõvale betoonpõrandale
muutuksin tuhandeks väikeseks ümmarguseks pärliks
ja veereksin kõrinal mööda treppe alla
öhe.
Aga sa ei lase mul pärliteks pudeneda.
Naeratan.
Su huulte maik veel mu suul.
Tänan sind!
Ma olen jälle nii elus.

Inspireerituna liigselt joovastavast veinist, kuumusest ja kuuvalgel sonimisest. Nothing more. Nothing less.

Kui vaid...  kui vaid saaksin selle ühe hetke elus korraks veel tagasi.

Hetk kaks.

Me sõidame koos pilootidega Kandyst Colombosse. Piloodid räägivad omas keeles lakkamatult, ja kui meie Triinuga eestikeelselt sekka lööme, kõlab see, justkui oleks neli smurfi autos ja plädiseks mingis tundmatus eelajaloolises dialektis. Me naerame kõikide naljade üle, mille üle vaid naerda saab; ma ei näe meie piloote selle sõidu jooksul (ega ka millalgi varem või hiljem) halvas tujus, ärritununa või kurjana, ja ma tunnen, kuidas see positiivsus haarab mind üleni endasse. Ma naeran nii hingest ja südamest, nagu ma juba ammu enam naernud ei ole. Kõik mured kaovad, need on läinud, põrmustunud selleks üheks viivukeseks hetkeks... ma olen nii muretu ja vaba... ja ma soovin, et see teekond ei lõppekski.

Aga nagu elus ikka, ükskord jõuad sa kohale. Reaalsusesse. Seks ka hetk kaks peab lõppema. Liiga ruttu, ilmselgelt, sest minus on veel seda õnnelikku lapselikkust... kuskil sügaval, peidus. Ootamas oma aega. Sest sa ei ole kunagi liiga vana, et olla lapselikult õnnelik.

Hetk kolm.

"Jumal küll, kuidas sa julged niimoodi rännata?", imestab suur ja tugev Austraalia mees Unawatuna rannas, "blond naine, kõik tahavad petta, röövida ja vägistada, see on tõesti ohtlik". Aga ma ei mõista teda.

"Mis on esimesed sõnad, mida sa tahad kohalikus keeles õppida?", küsib Prashan, meie piloodipoiss, esimesel õhtul, kui teda kohtame.
"Kuidas öelda: "ei"?" tunnen huvi.
"Vajalik sõna, "naerab Prashan, "epa! (ära tee!) või ne! (ei!)"
Aga mul ei lähe neid sõnu Sri Lankal kunagi vaja.

Me satume Ranuka rannabaari Unawatunas päris juhuslikult. Ranuka on veidi üleolev machomees ja meie kaks valget naist, kellega ta kunagi tegemist ei teeks. Aga kuidagi, millegipärast, saab sõprus sõlmitud. Me paneme selle oma imeliste iseloomude arvele. Olgugi, et Sri Lanka macho, on igas machos sügaval peidus ka üks džentelmen. Ja Ranuka tassib meid meie Unawatuna aegadel siia-sinna, tutvustab oma sõpru ja kohalikke kombeid. Ühel ööl sõidame me kolmekesi mööda kottpimedat, kitsast ja konarlikku džungliteed (sest Ranuka on rummi joonud, rolleril ei ole kindlustust ja tal ei ole lube - nagu enamikul liiklejatel Sri Lankal).
"Kas sa ei karda?" küsib Ranuka "te olete pimedas džunglis koos võõra mehega".
"Ma usaldan sind," ütlen vaid.
Kui ta vaid väärataks ja me kukuks, oleks me üsna katki. Kui ta vaid oleks halb inimene, jääks siia metsa kaks tundmatut elutut keha, ja keegi ei saaks teada.
Aga ma ei karda.
Ma tahan usaldada. Ja elada. Ja kogeda.
Soe tuul sahiseb mu juustes, kui me sõidame, ma panen silmad kinni ja tunnen kõiki lõhnu, mida džungel pakub, iga põõsas laulab ja siristab. Adrenaliin pumpab mu soontes ning ma olen jälle nii õnnelik ja elus, kui üldse olla saab.

Sest nüüd ma mõistan, lõpuks ometi, peale kõiki reise seitsme maa ja mere taha: ma tõesti enam ei karda. Ma ei karda võõrsil olla. Ma ei karda inimesi. Ma ei karda elada. Ma usaldan neid, sest nad ei lase mul kukkuda. Ja see on üks väga hea tunne.

Siis, kui me oleme Unawatunast juba läinud, saadab Ranuka meile sõnumi: "I kind of miss you". Machomehele kohaselt ei saa ta sõnu rohkem loopida.

Well, me "kind-of" igatseme teda ka. Ja mu südamesse läinud Unawatunat. Ja kõiki neid toredaid inimesi, keda kohtasime. Ning kõiki mõtteid, tundeid ja kedagi, mis/kes mind... vahel kuuvalgel sonima sunnivad.

Ja kohe päris, päris palju igatseme me Sri Lankat.