Mirissas elades ei saa me ühel ööl rannast koju jõudes oma guesthouse´i enam sisse - kõrge värav on lukus ja koputamise peale keegi ei ava. Püüame kinni juhusliku mööduva mehe, kes helistab hotelli numbril, aga värav jääb suletuks nagu Trooja linn, mille vallutamiseks tuli hobune appi võtta. Kus häda kõige suurem, seal... tuleb loota vaid iseendale. Triin ronib üle kõrge raudaia nagu väike pärdik ja päästab meid sisse. Trofeena vägiteo eest näitab kohalik "abistaja" meile oma khmm... genitaale. Selline ootamatult saabunud rändkarikas ei tee meid muidugi üldse mitte õnnelikuks. Aga ka selline võib olla üks kohalik. Kohaliku ja kohaliku vahest alljärgnev lugu jutustabki.
Istume Triinuga Hikkaduwa rannabaaris ja proovime ära kohaliku pop-joogi Arrack'i (mingi rummilaadne toode), mis õhtu edenedes üha parem hakkab tunduma... ja hommikul enam mitte nii väga. Mingil hetkel ujuvad meile külje alla kohalik rastamees ja surfar.
Rasta pole kordagi oma kodukülast kaugemale saanud ja hakkas kaugelt jamaikamaalt pärit iidoli laule laulma peale seda, kui tema südamedaam igaveseks tsunamilainesse jäi. Eks hingevalu ole mehi laulma pannud muidugi ka varem.
Õhtu edenedes ja Arracki voolates, hakkab Rastale tunduma, nagu võiks mina tema järgmine muusa olla. Ja ta laulab mulle järjest ära kõik need lood, mida Bob Marley kunagi kirjutanud ja laulnud on, ja kui need otsa saavad, siis ka need lood, mida Bob Marley veel kirjutada ei jõudnud, aga ilmselt oleks tahtnud, kui vaid oleks teadnud, et Hikkaduwa rannas elab üks katkise südamega rastamees, kes ta loomingut nii andunult ette kannab. Aga laula, mis sa laulad, valge muusa ei sula.
Surfipoiss aga arvab, et ka Triin võiks jääda Hikkaduwale elama: päeval surfaks ja õhtuti töötaks rannabaaris.
"Ja edasi?" imestab Triin "et ainult surfan ja töötan ja nii ongi?"
"Aga mida veel on sul vaja?" imestab Surfipoiss nüüd omakorda.
Rasta ja Surfipoisi elu ongi lihtne - päeval puhkad ja surfad, õhtuti tantsid ja mängid vilepilli. Nagu rohutirts Krõlovi valmis enne talve saabumist. Päev päeva, aasta aasta järel. Ja elu ongi lill.
Õhtu hiljem oleme Unawatuna rannas ja leevendame eelmise õhtu Arracki põhjustatud väsimust mõnusa raviva pinacoladaga, kui järsku hakkab lauake end ise taaskatma. Üksteise järel ilmuvad uued pinacoladad, seejärel ka Arracki suured sõbrad Jim, Jack ja Johnny. Perenimedega Beam, Daniels ja Walker. Ja ühes nendega kaks kohalikku pilooti ja (mees)gynekoloog.
Kuna ühe piloodi nimi on Kevin, saab teine pikema jututa meie poolt ristitud Keniks (kohalike õiged nimed võtavad tavaliselt keele sõlme ja me ei jõua neid meeles pidada - tagasiulatuvalt olgu öeldud, et Ken ja Kevin ilmutavad end meie teel ka edaspidi, nii et kõigi nimed saavad lõpuks selgeks. Aga kandku ta siis siin loos alter ego Ken).
Ken ja Kevin on Sri Lankan Airlines'i rahvusvaheliste lendude piloodid ja ehkki Ken on pärit väikesest vaesest külakesest sisemaalt, oli ta isal omal ajal piisavalt oidu, et hakata hasartmängijaks, sellega raha teenida ja oma ärid püsti panna. Ja kuigi mängusõltuvus ühel päeval infarktiga lõppes, oli Keni emal omakorda piisavalt oidu, et mehe äri üle võtta ja selle abil oma pojale hea haridus Melbourne'i ülikoolis võimaldada.
Poisid on ise euroopaliku silmaringi ja laitmatu keeleoskusega ja saame nende käest teada palju huvitavat kohaliku elu, lendamise ja ka Mile High klubi kohta. Muide, see täiesti eksisteerib - ainuke mure on vaid selles, et kui cabin crew tibi, kellega miiliklubis vallatlenud oled ära tüütama hakkab, pole ta eest taevas olles just väga kaugele põgeneda...
Punkt kell 4 lõpetavad piloodid pidutsemise ja lähevad koju järgmise päeva lennuks välja puhkama. Ja nii nad lendavadki oma raudlindudel kaugetesse paikadesse ennast ja maailma avastama.
Rasta ja Surfipoiss aga elavad ilmselt veel aastaid oma koduküla rannas igapäevast muretut lillelapse elu, laulavad ja surfivad. Ja saadavad meile veel nädalaid hiljem segaduses sõnumeid, saamata aru, miks me ei tule tagasi Hikkaduwa rannale lihtsat ja muretut elu elama.
Istume Triinuga Hikkaduwa rannabaaris ja proovime ära kohaliku pop-joogi Arrack'i (mingi rummilaadne toode), mis õhtu edenedes üha parem hakkab tunduma... ja hommikul enam mitte nii väga. Mingil hetkel ujuvad meile külje alla kohalik rastamees ja surfar.
Rasta pole kordagi oma kodukülast kaugemale saanud ja hakkas kaugelt jamaikamaalt pärit iidoli laule laulma peale seda, kui tema südamedaam igaveseks tsunamilainesse jäi. Eks hingevalu ole mehi laulma pannud muidugi ka varem.
Õhtu edenedes ja Arracki voolates, hakkab Rastale tunduma, nagu võiks mina tema järgmine muusa olla. Ja ta laulab mulle järjest ära kõik need lood, mida Bob Marley kunagi kirjutanud ja laulnud on, ja kui need otsa saavad, siis ka need lood, mida Bob Marley veel kirjutada ei jõudnud, aga ilmselt oleks tahtnud, kui vaid oleks teadnud, et Hikkaduwa rannas elab üks katkise südamega rastamees, kes ta loomingut nii andunult ette kannab. Aga laula, mis sa laulad, valge muusa ei sula.
Surfipoiss aga arvab, et ka Triin võiks jääda Hikkaduwale elama: päeval surfaks ja õhtuti töötaks rannabaaris.
"Ja edasi?" imestab Triin "et ainult surfan ja töötan ja nii ongi?"
"Aga mida veel on sul vaja?" imestab Surfipoiss nüüd omakorda.
Rasta ja Surfipoisi elu ongi lihtne - päeval puhkad ja surfad, õhtuti tantsid ja mängid vilepilli. Nagu rohutirts Krõlovi valmis enne talve saabumist. Päev päeva, aasta aasta järel. Ja elu ongi lill.
Õhtu hiljem oleme Unawatuna rannas ja leevendame eelmise õhtu Arracki põhjustatud väsimust mõnusa raviva pinacoladaga, kui järsku hakkab lauake end ise taaskatma. Üksteise järel ilmuvad uued pinacoladad, seejärel ka Arracki suured sõbrad Jim, Jack ja Johnny. Perenimedega Beam, Daniels ja Walker. Ja ühes nendega kaks kohalikku pilooti ja (mees)gynekoloog.
Kuna ühe piloodi nimi on Kevin, saab teine pikema jututa meie poolt ristitud Keniks (kohalike õiged nimed võtavad tavaliselt keele sõlme ja me ei jõua neid meeles pidada - tagasiulatuvalt olgu öeldud, et Ken ja Kevin ilmutavad end meie teel ka edaspidi, nii et kõigi nimed saavad lõpuks selgeks. Aga kandku ta siis siin loos alter ego Ken).
Ken ja Kevin on Sri Lankan Airlines'i rahvusvaheliste lendude piloodid ja ehkki Ken on pärit väikesest vaesest külakesest sisemaalt, oli ta isal omal ajal piisavalt oidu, et hakata hasartmängijaks, sellega raha teenida ja oma ärid püsti panna. Ja kuigi mängusõltuvus ühel päeval infarktiga lõppes, oli Keni emal omakorda piisavalt oidu, et mehe äri üle võtta ja selle abil oma pojale hea haridus Melbourne'i ülikoolis võimaldada.
Poisid on ise euroopaliku silmaringi ja laitmatu keeleoskusega ja saame nende käest teada palju huvitavat kohaliku elu, lendamise ja ka Mile High klubi kohta. Muide, see täiesti eksisteerib - ainuke mure on vaid selles, et kui cabin crew tibi, kellega miiliklubis vallatlenud oled ära tüütama hakkab, pole ta eest taevas olles just väga kaugele põgeneda...
Punkt kell 4 lõpetavad piloodid pidutsemise ja lähevad koju järgmise päeva lennuks välja puhkama. Ja nii nad lendavadki oma raudlindudel kaugetesse paikadesse ennast ja maailma avastama.
Rasta ja Surfipoiss aga elavad ilmselt veel aastaid oma koduküla rannas igapäevast muretut lillelapse elu, laulavad ja surfivad. Ja saadavad meile veel nädalaid hiljem segaduses sõnumeid, saamata aru, miks me ei tule tagasi Hikkaduwa rannale lihtsat ja muretut elu elama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar